Eesti sünnipäeval, päeval, mida kahjuks jääb varjutama Venemaa alustatud sõda Ukrainas, ning vaid mõni nädal enne riigikogu valimisi, on hea võtta hetk mõtlemaks selle üle, mis on see, mis annab meie riigile sisu.
Raskused, millega me väikese riigi ja rahvana peame toime tulema, on näidanud, et oleme sitked, tahtejõulised ja valmis vajadusel abikäe ulatama. Seda isegi siis, kui endal pole kõige lihtsamad ajad.
Kohtusin sel nädalal Ukraina naiste delegatsiooniga, kes siiralt tänasid kogu Eesti rahvast abi ja toetuse eest. Tänasid, et oleme ühiskonna ja inimestena nii avatud. Nähes kannatusi nende silmis, oleksin tahtnud suuta osagi nende valust enda kanda võtta. Kahjuks pole see võimalik. Küll aga saan ma oma ameti raames nõustada ja abistada, kui nad puutuvad kokku ebavõrdse kohtlemisega.
Vabariigi sünnipäeva eel ja valimistele mõeldes soovingi, et mõistaksime, et meie sisu annavad meile meie inimesed ning see, kuidas me teineteist kohtleme. Eestiga tihedalt seotud Soome kirjanik Aino Kallas kirjutas peaaegu sajand tagasi, aastal 1927 ajakirja Kaitse Kodu väljaandes pöördumise Eesti naiste poole:
“Ma pööran Eesti naiste poole. Kas siis naised midagi ei saaks ette võtta avaliku elu tervendamiseks? Kas siis naised ei saaks mõjuda, et Eestis “austataks inimest”. Kas mitte naised ei saaks mõjuda, et erakondade ja poliitilise võitluse tuhinas ei jää sõjavankri rataste alla see, mis kallim on kui miski muu: inimväärtus.”
Esitan sama üleskutse ka Eesti meestele. Väärtuste hoidmine ei ole vaid naiste asi. Inimväärikuse kaitse annab ka meeste eludele sisu.
Peaksime enne valimisi küsima endalt ja poliitikutelt: mida saame teha, et Eesti oleks riik, mis austab võrdõiguslikkust ja inimõigusi, sealhulgas vähemuste õigusi?
Küsigem: kuidas edendada ja kaitsta naiste õigusi?
Küsigem: mida saame teha, et inimesed, kes saatuse tahtel ei saa ilma kõrvalise abita liikuda ja peavad iga päev mõtlema sellele, kuidas nad homme kodust välja pääsevad, saaksid elada võimalikult täisväärtuslikku elu?
Küsigem: kuidas tagame selle, et meiega siin elavad kahesaja üheteistkümnest erinevast rahvusest sõbrad ja naabrid, kellest mõned on heledama, mõned tumedama nahavärviga, tunneksid, et Eesti on nende kodu?
Küsigem: mil viisil saame tuge avaldada vikerkaarekangelastele, kes peavad senini oma turvalisuse pärast kartma ning kellel senini on keeruline oma kooselulisi suhteid vormistada?
Küsigem: kuidas tagada, et meie sekulaarses ühiskonnas tunneksid end hästi ka kristlased, moslemid, vanausulised, budistid ja kõik teised?
Veel parem, pangem end erinevate inimeste rolli ja proovigem nende rõõmudele ja muredele kaasa elada. Usun, et kui suudame seda teha, siis mõistame teineteist palju paremini ja hakkame lahendusi otsima, mis inimesi aitavad ning saame öelda, et Eesti sisu on meie inimesed kogu oma mitmekesisuses.
Allikas: ERR
Avaldatud: veebruar 24, 2023
