Rahandusministeerium on teinud ettepaneku leevendada soolise palgalõhe regulatsioone nende kaotamiseni. Ohvriteks jääks sellisel juhul noored emad. Mistahes emade turvatunde õõnestamine mõjub aga iibele halvasti.
Palgalõhe on noorte emade nägu
Palgalõhet mõõdetakse ühe töötunni eest teenitud palga pealt. Statistika kohaselt tabab sooline palgalõhe kõige rängemalt just noori emasid. Kartus lapse sünni tõttu vaesemaks jääda on päris hirm ja päris takistus laste sündimisele. Muide, isaks saamine mõjub meestele naistega võrreldes vastupidiselt – meestel keskmine tunnipalk kasvab. Sellele nähtusele ei ole ühte lihtsat vastust, kuna oma mõju on mitmel asjal korraga. Isakssaamine aga muudab vastutustundlikumaks, mees ilmub esmaspäeva hommikul õigel ajal tööle ning võtab senisest entusiastlikumalt vastu lisaülesandeid. Lapsega koju jääb reeglina naine. Teadmatus lapse lasteaiakoha saamise kuupäevast võib muuta lapsega kodus olnud ema tööandjale ebausaldusväärseks – ta ei saa ju temaga kindlast päevast alates arvestada. Probleemid lasteaiakohaga on kaudne diskrimineerimine kohaliku omavalitsuse poolt. Pikalt lastega kodus olnud naine võib vajada tööle naastes koolitusi ja nende maksumus kiputakse sellesama ema turjalt koorima – see on otsene diskrimineerimine, sest koolitamine on tööandja kohustus. Emale endale võib tunduda isegi imetamisjärgselt lapse kõrvalt välislähetustes käimine keeruline, üksikvanemal pole last kuskile ööseks jätta – isadele tundub mõnepäevane eemalolek kodust vaat et kingitusena. Tööandja peaks lapsevanema erivajadusi tööl jõudumööda toetama ja ka see maksab midagi – isad kirjutavad lapsega arstile minnes kalendrisse „ärikohtumine“, emad mitte sinnapoolegi. Tööandja võib just naiste puhul asjatult peljata, et „niikuinii hakkab haige lapsega kodus olema“ ja pakkudagi väiksemat tasu (mis on jällegi diskrimineerimine). Mis iganes – laste sünnitamisele mõjub majandusraskustesse sattumise hirm pärssivalt. Kantseliitlik palgalõhe vastu võitlemise eesmärk – rahvastiku taastootmine – tähendab maakeeli seda, et kui riik ei suuda naistele tagada õiglast palgamaksmist, siis läheb kohaliku järelkasvuga keeruliseks.
Läbipaistev palganumber ja töö- ning pereelu ühitamine
Praegu oodatakse Eesti riigi seisukohta Euroopa Liidus selle kohta, kas kohustada riike palkasid rohkem avalikuks tegema või mitte. Euroopa Komisjon loodab palkade läbipaistvuse direktiivist soolise palgalõhe vähendamist ning eeskätt naistele lihtsamaid võimalusi ebaõiglaselt väikse palga tõttu nõuete esitamiseks. Kas liikmesriikide vahel direktiivis kokku lepitakse või mitte, sõltub juba hääletustest. Palkade suurem läbipaistvus on olnud Euroopa Liidu laual soovitusena juba vähemalt 2014. aastast– seni tulemusteta. Mullu võeti palgalõhe vähendamiseks vastu töö- ja pereelu ühitamise direktiiv, mis nõuab suuremat paindlikkust töökohtadel ja võimalusi näiteks lapsega arsti juures käimiseks töötunde ümber tõsta. Täitsa arusaadav vajadus! Töökohtade paindlikumaks muutmise laulupeole andis pealegi võimsa avatakti üks kribatilluke virioon, nii et loodetavasti lähebki töötava vanema elu mõistlikumaks.
Palkade läbipaistvuse üle on laiem ühiskondlik arutelu alati hea
Kas teiste palganumbri teadmine aitaks noorel emal paremini aru saada, et tema palganumber on sama töö eest põhjendamatult väiksem? Rahandusministeerium on jäänud siin läbi aastate samale seisukohale – ettevõtjatele täiendavat halduskoormust mitte tekitada. Lisaks rõhutab Rahandusministeerium oma 27. mai kirjas Eesti seisukohtade kujundamisel, et meil on diskrimineerimise vastu kaitse kenasti olemas ja täiendavalt midagi juurde vaja pole. Tööandja täiendav halduskoormus on küsitav põhjendus– tööandjad esitavad ju iga töötaja töö keerukuse koodi, palganumbri ning töötaja meheks või naiseks olemise kohta riigile täpse info. Iseküsimus on selle info avalikustamine riigi poolt – ja kas ühe meeskonna liikmete palga teadmine tooks kaasa soolise palgalõhe vähenemise. Eestis on europealt teada näiteks ametnike palgad, ent ka sama töö tegijail on palganumbrid erinevad, keskmiselt ikka meeste kasuks. Tõsi, ametnike palgalõhe on väiksem kui Eestis keskmiselt, ent kogu avaliku sektori palgalõhe liigub erasektoriga sama jalga. Saksamaa kogemusest teame, et palkade suurem läbipaistvus innustab töötasu juurde küsima eeskätt mehi.
Diskrimineerimiskaitse on Eestis tasuta kohtueelse õigusnõustamisena korraldatud sissetulekust sõltumata – igaüks saab oma murest kirjutada avaldus@volinik.ee – seda saab teha kasvõi nõu küsimiseks ja isikuandmete lekkimist karma ei pea.
Sügiseks valmib voliniku kantseleil Statistikaameti palgarakendusse lisamoodul, kus on näha maakondade kaupa sama ameti keskmine väljamakstud palk meestel ja naistel. Selle rakenduse eesmärk on sama mis plaanitaval direktiivil – igaüks näeb palgaläbirääkimistel, milline on selles kandis just selle töö eest makstav palk ja milline on selle palganumbri „naiste eri“.
Kas kehtivaid seadusi muuta?
Uudiskünnist ületas 01.06 Postimehe veebis aga Rahandusministeeriumi kirjas olnud ettepanek, et „praeguseid soolise palgalõhe regulatsioone tuleks leevendada nende kaotamiseni“.
Tööandja diskrimineerib siis, kui ta kehtestab ühest soost töötajale või töötajatele ebasoodsamad töö tasustamise või töösuhtega seotud hüvede andmise ja saamise tingimused kui sama või sellega võrdväärset tööd tegevale teisest soost töötajale või töötajatele. Selline diskrimineerimine tekib siis, kui tööandja kirjutab palgareeglitesse: naisbussijuhile maksan ma Tartust Tallinnasse sõitmise eest 12% rohkem kui sama otsa sõitvale meessoost bussijuhile. Statistiliselt nii palju rohkem naissoost bussijuhid keskmiselt teenivad. Muide, ka viimasel ajal palju avalikku tähelepanu saanud aianduse lihttöölistel on sooline palgalõhe 4% naiste kasuks – võib-olla on maasikate korjamisel naiste näpud keskmiselt väledamad, tegelik vahe põhjus ei ole teada.
Mida kehtivas regulatsioonis nüüd õieti leevendama peaks? Keeld ainuüksi soo pärast erinevat palka maksta on seaduses näidete pärast, kus palgakorralduse reeglites on olnud sama töö eest naistele ja meestele erinev palk, mis ei arvesta tegelikke töötulemusi. Mõni naistest on ju isegi füüsiliselt tugevam kui mõni mees ja seetõttu on töö tulemuse, mitte soo eest maksmine palju õiglasem ja motiveerivam. Õigluse kõrval on mõnel inimesel aga arvamus teise sünnipärasest alaväärsusest. Üks väheseid Maapäeva liikmeks valitud naisi, Alma Ostra-Oinas on seda 1924. aastal selgitanud nii „püsib tihti alateadline arvamine, nagu oleks naine väiksema töövõimega, nõrgemate mõistusvõimistega – ühe sõnaga halvemini konstrueeritud loodussünnitus kui mees“. Sellist arvamust kostub ka 100 aastat hiljem.
Seetõttu ongi soolise palgalõhe regulatsiooni ainus eesmärk maksta töötajale tema tegelikult tehtud töö eest, mitte aga tema meheks või naiseks olemise järgi. Saadav üldine hüve on see, et igaüks on motiveeritud pingutama, sest võimalus teenida oma tööle väärilist palka on inimeste endi kätes. Sotsiaalmeedias on mu postituste all aeg-ajalt ikka sõna võetud, et tööandjal peaks olema õigus naistele koht kätte näidata. Tegelikkuses oleks see avalik emade alavääristamine, sest just emadel kipub palganumber kiduma. Niisiis, mida rahandusministeeriumi arvates selles regulatsioonis leevendama peaks?
Lisaks ei saa nõustuda Rahandusministeerumi kinnitusega, et Eestis ei diskrimineerita kedagi tema soo pärast. See lause on lihtsalt vale. Voliniku poole on pöördunud emad, kelle palka on vähendatud lapsega kodus oldud aja tõttu. See on diskrimineerimine soo tõttu, sest soo tõttu diskrimineerimise alla käivad seaduse kohaselt ka perekondlike kohustuste täitmise tõttu halvemini kohtlemised. Diskrimineerimine on ka see, kui vanem jääb lapsega koju, ent tal ei lubata osakoormusega enda pere ülalpidamiseks palka teenida. Diskrimineerimine on ka see, kui vanemal arvestatakse vältimatu perekondliku kohustuse täitmine (näiteks ootamatult haigestunud lapse lasteaiast koju toomine) palgast maha. Need ja veel paljud teised näited raadavad taas just emade rahakotte, kes on kõige haavatavamas olukorras ka palgaläbirääkimistel. Teaduskirjanduses on seda nimetatud ka „emadustrahviks“.
Eesti demograafid on korduvalt rõhutanud, et emade turvatunde õõnestamisel on pikem negatiivne mõju sündivusele. Emade kindlustunde hoidmiseks soovitan valitsusel kinnitada, et Eestis on kaitstud iga inimese õigus ka edaspidi saada palka oma tööpanuse, mitte soo järgi. Emade kindlustunde hoidmiseks soovitan igal ministeeriumil ausameelselt vaadata, mida just nemad saavad oma voli all ära teha ebaõiglase „emadustrahvi“ vähendamiseks.
Liisa Pakosta
Võrdsete võimaluste volinik
Avaldatud: juuni 4, 2020
