Läinud ema oma teismeliste lastega muuseumisse. Kohale jõudes soovinud ema osta perepiletit. Talle selgitatud vastuseks, et kahjuks on nende muuseumis perepilet ainult kahe täiskasvanuga perekonnale. Üksikvanemad ei kvalifitseeruvat perekonnaks ja need samuti mitte, kes on oma teisepoole jätnud diivanile, haiglasse, metsa puid tegema, rahus lõunasööki valmistama või lage värvima. Või nohusena koju.
Kui keegi arvab, et ma sellise jama välja mõtlesin, siis paraku on tegu äsjase sündmusega päriselust ja see kirjeldus pärineb muuseumi direktorilt endalt. Nimelt oli mu poole pöördunud tolle tubli ema laps, kes normaalse perekonna hulgast väljaarvatuna tundis ennast pehmelt öeldes kehvasti. Kust üldse tuleb kellelegi pähe mõte jagada perekonnad õigeteks, väärikateks ja seega perepileti väärilisteks ning selle vastandina ebaõigeteks ja seega perepileti jaoks sobimatuteks? Kas see on näide abielureferendumi ehk samuti õigete-valede suhete arutelu tulemitest, mis – nagu nüüd ikkagi ilmneb – mõjuvad kahjulikult ka eri soost vanematega perekondadele?
Kõige rohkem halvendab selline õigeks ja valeks jagamine ju laste olukorda, kes oma vanemate läbikäimist mitte kuidagi ise mõjutada ei saa.
Avaldatud: veebruar 7, 2021
