Ilmunud on lustakasreipa kaanekujundusega raamat, kus eakad (suitsu)saunalised naudivad pärast leilivõtmist karget talve ja suplust jääaugus. Tegu on raamatu „Ise oled vana!”, kaaneillustratsiooniga, mis nagu viitaks kuulsust kogunud Võrumaa suitsusaunadele!?
Võrus käinud raamatu peatoimetaja, võrdsete võimaluste volinik Liisa Pakosta oli nõus vastama Võrumaa Teataja küsimustele.
Liisa Pakosta: Raamatu kaanel on kohe kindlasti viide Võrumaa kuulsatele suitsusaunadele ja Võrumaa kuulsatele krapsakatele eakatele, kes suudavad ju imeasjadega hakkama saada! Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et vaatasime eakatest tehtud pilte pildipankades – no nendest piltide raamatukogudest, kus valmis tehtud fotode hulgast saab trükisesse hõlpsasti sobivaid valida. Ja mis selgus? Välismaa piltidel nägid vanemad inimesed välja täitsa teistmoodi kui Eestis tegelikult näeme. Riided, soengud, nägu, meik, ümbrus – no äratuntavalt teistmoodi, nagu välismaal tehtud ravimireklaamidel! Ja omakorda Eestis tehtud piltidel olid eakamad inimesed kõik liikumatult kuskil pingiotsal kössis, ja isegi kui ei olnud kössis, siis istusid passiivselt. Ka see pildikeel ei vasta ju tegelikkusele! Meil on paljud eakad väga aktiivsed, ahju kütmine ja aia eest hoolitsemine on juba trenni eest. Eesmärk oli meil julgustada vanemaid inimesi oma õiguste eest seisma, siis ei saanud neid liikumatuid pilte kasutada. Kunstnik Karel Korp pakkus selle kelmika jääaugu välja. Helistasime perearst Karmen Jollerile üle, et ega me midagi tervisele ohtlikku siin paku, et vanemas eas ja puha. Ta kostis vastu, et talisuplus sobib igas vanuses, aga alati tuleks enne uue ja ekstreemsema spordiga alustamist, olgu selleks või jääaugus karastamine, oma perearstiga konsulteerida. Ja kui tervis lubab, siis talisuplus passi küll ei küsi.
Kas on tõsi, et varem sellist eakatele mõeldud kõikehaaravat teatmeraamatut ilmunud ei ole?
L. P.: Vanem inimene on ju väga usin lugeja ning huvitavaid ja arendavaid raamatuid on palju. Sellist ülevaatlikku õiguskäsiraamatut aga mitte. Ega oleks jõudnudki – näiteks pensionireformi asjad on siin ka kõik juba sees.
See üle 200-leheküljeline raamat on heaks nõuandjaks eakatele, kuid ka noortele, mõistmaks ja ületamaks põlvkondade vahel möödarääkimisi.
L. P.: Mulle on mitu noort inimest juba öelnud, et nad lugesid selle raamatu ühe hooga läbi, nii huvitav oli. Jäi mulje, võib-olla ekslik, et nad leidsid siit vastuseid omaenda küsimustele. Kindlasti saavad noored siit abi, kuidas omakorda ise aidata oma vanemaid ja vanavanemaid erinevate murede lahendamisel.
Millal sündis raamatu idee ja millal said materjalid trükivalmis?
L. P.: Teadsin paljudest kohtumistest, ka teadlaste uuringutest, et Eestis kipub vanemate inimeste enesehinnang olema põhjendamatult madal. No alles see oli, kui riigiettevõtte juht teatas lehes, et üle 45aastased enam ei suutvatki õppida! Töökuulutustes jääb ka pahatihti silma, et otsitakse „nooruslikku entusiasmi”. Sellised signaalid mõjuvad enesehinnangule, kui sünniaasta on juba lähemal teise maailmasõja lõpule kui tänasele päevale. Väga vähe teatakse üldse oma õigustest, sellest, mis on diskrimineerimine või mis on vaimse tervise või hooldekodudega seotud õigused. Pigem tuntakse ennast ülearustena ja kõigest ilma jäetuna. Sellest kõigest tuligi raamatu idee, et olukorda parandada. Raamat sai valmis varem, aga pensionireformi otsuse riigikohtust ootasime ikkagi ära, sest pensioniinfota poleks asi nagu õige olnud.
Mida peate selle raamatu populaarsuse võtmeks?
L. P.: Siin ei ole midagi üleliigset, mured on elust enesest. Ja samal ajal on raamatusse panustanud mitu leheküljetäit inimesi! See tohutu meeskonnatöö ongi parim osa, et koos on ühtede kaante vahel nii paljude spetsialistide parimad nõuanded. Peale selle on raamatu kujunduses arvestatud eakama inimese silma iseärasustega, et oleks ikka mugav lugeda.
Kuuldavasti on raamatu esimene trükiarv leidnud kiiresti lugejad ja kavas on teine trükk. Kui suur oli esmatrüki tiraaž?
L. P.: Esimene tiraaž oli 10 000 eksemplari ja see number tuli kokku rehnutist, et teave oleks kättesaadav võimalikult lihtsalt raamatukogudest ja siis nendest kohtadest, kus inimesed nii ehk naa istuvad ja ootavad: juuksurid, panga teenindussaalid, perearstikeskused, haiglad. Tavaliselt on seal väljas ajakirjad sirvimiseks, tegime ühe lisanduse lihtsalt juurde. Mõte selles, et nii jõuab vajalik teave kõige odavamalt võimalikult paljudeni. Nüüd on küll mõnel pool viirusehirmus kõik lehitsetavad asjad kevadet ootama pandud. Raamatud said ka koolid, sest Eesti maailmakõrged PISA tulemused on ju lastele selgeks õpetanud maailma ühed kõige eakamad õpetajad – pooled meie pedagoogidest on ju üle 50 aasta vanad.
Nüüd on aga huvi nii suur, et jah, valmistame teist trükki ette.
Miks on meie riigis nii, et kuigi keskmine eluiga on järjepidevalt kasvanud, siis tervena elatud aastate arv aga vähenenud?
L. P.: Viimase kümnendi jooksul on olnud kõikumisi, ent kokkuvõttes on tervena elatud eluaastad püsinud samal tasemel, lihtsalt eluiga on kiiresti tõusnud. See on muidugi muret tekitav, et miks tervis eluea kasvuga samamoodi kaasa ei tule. Põhjusena on nimetatud nii pikki arstijärjekordi kui ka ebatervislikke eluviise. Järjest rohkem osatakse seda seostada ka vaimse tervisega ja selle tohutu üksindusega, mis paljusid eakaid vaevab. Üksi elavate eakate naiste osakaalu poolest oleme Euroopas tagantpoolt teisel kohal, pärast Lätit. Saime kõne juba, kus inimene ütles, et pärast raamatu lugemist inspireerisid teda väga seal olevad harjutused ja ta läks suusatama esimest korda üle mitmekümne aasta! Nii et ehk on raamatust veidi kasu ka tervelt elatud eluaastate kasvul.
Mida meeldivat talvises Võrus, Võrumaal silma jäi?
L. P.: Kahjuks jäi aeg väga lühikeseks ja ikka distantsihoidvaks. Võrumaa inimesed ja kohalik hea toit on ikka parimad. Ma vist ei tohi reklaami teha, aga Katariina kohviku saiakesed … Heldust, kui head! Kiirelt sai käidud ka Kreutzwaldi muuseumis, sest tema naise mustriraamat pakkus väga suurt huvi. Võru naiste nende mustrite järgi tehtud käsitööd olid lihtsalt imelised! Muuseum valmistub oma 80aastaseks juubeliks, nii et kindlasti tahaks koos lastega tagasi tulla.
Palju Võrumaalt teile pöördumisi on?
L. P.: Voliniku poole saab pöörduda ka anonüümselt, lihtsalt nõu küsida näiteks, ja lisaks saame küsimusi ka sotsiaalmeedia kaudu. Nii et koguarvu ma ei oskagi öelda. Üldiselt on nii, et vanemad inimesed pöörduvad vähem ja Tartumaast lõuna poole ka vähem. Meilt saab tasuta nõu, et kas on või ei ole ebaõiglasena tunduvas olukorras tegemist diskrimineerimisega ja kuidas saaks olukorra ära lahendada nii, et inimesel parem hakkaks. Kui kedagi koheldakse halvemini tema vanuse tõttu, siis see on vanuseline diskrimineerimine. Diskrimineerimine on keelatud ja teatud juhtudel võib selle eest saada ka rahalist hüvitist. Enamasti ei taha inimesed aga selle nimel vaielda, vaid tahavad õiglast kohtlemist ja eneseväärikuse taastamist.
Liisa Pakosta Võru keskväljakul oma peatoimetatud raamatuga, mida pakume nüüd ka oma headele tellijaile.
Allikas: Võrumaa Teataja
Avaldatud: märts 11, 2021
