Sel nädalal tekitas palju elevust haridus- ja teadusministeeriumi ettepanek hakata lasteaias mitte käivaid lapsi enne kooli seaduse jõuga üle vaatama.
Arusaadavalt tekitab see mõte ärevust lapsevanemates – hõlpsasti võib tekkida tunne, et hinnanguid antakse hoopis vanema suutlikkusele olla hea lapsevanem. Ametkondlik ettekujutus heast lapsekasvatusest on aga moejooni järgiv või vastuokslik – isegi Benjamin Spock jõudis enne surma osa oma soovitusi kahetseda. Meil kuulus lastearst Adik Levin soovitas ühel ajal rinnapiimaasendajaid ja teisel ajal nendest loobumist.
Lapsevanemal võib olla keeruline kursis olla sellega, mida temalt parasjagu „õige“ pähe oodatakse, ja väärtuskonflikti hirm luurab samuti juba ea iga nurga taga. Tegelikult on/peaks olema lapse ülevaatuse mõte üksnes lapse aitamine.
Kümme aastat on lasteaialapsed saanud oma arengu kohta lasteaialt koolivalmiduskaardi. Ülevaatus enamikule lastest seega juba käib, paber antakse, aga süsteem ei toimi.
Kuna koolil ei ole õigust kaardi esitamist nõuda, viivad vanemad selle kooli enamasti siis, kui seal on lapse kohta hästi öeldud. Kui laps „ei oska piisavalt hästi kääridega lõigata“ või „vajab järeleaitamist joonistamises,“ siis pigem säästab vanem oma last eelarvamuste küüsist.
Eks olegi loomulik, et ühe lapse arengut võib vaadata eri mätta otsast, lisaks käitub laps erinevates keskkondades ja eri aegadel isemoodi. Teisalt aga avastab kool lapse tõsise erivajaduse võib-olla alles kolmandas klassis, kui mahajäämus on juba hirmuäratavaks kasvanud.
Kuitahes head hinnangud või kuitahes peen paber üksi last edasi ei aita, ikka on vaja süsteemsust, head koostööd ja last aitavaid tegusid. Lasteaialaste koolivalmiduse hindamine koolivalmiduskaardiga ei hiilga kindlameelsuse ega tõhususega. Kuid mida noorem laps, seda rohkem on teda võimalik aidata võrdsete võimalusteni jõudmisel, seda kriitilisem on olulise info liikumine ettevalmistuste tegemiseks koolile. Ainult nii ei lähe lapse jaoks tema arenemisel ühtki päeva kaotsi.
Kui lapsel on puue või muu hariduslik erivajadus, siis peaks kool sellest võimalikult varakult ette teadma, et jõutaks teha kõik vajalikud ettevalmistused. Võib ju vaja minna ehitustöid koolihoone ligipääsetavamaks muutmiseks, värvata tööle uus tugispetsialist, kohandada õppekorraldus, kindlustada lisaabi, koolitada personali.
Omavalitsus peab tegema varakult välitöid – näiteks ehitama sobivaks kooli ja kodu vahelised kõnniteed, leidma sobiva liinibussi või lisama vaegnägijat aitavaid turvaelemente. Erivajadusi võib olla väga erinevaid – riigikeelt mitteoskav laps vajab keeleõpet, kurvameelne lastepsühhiaatrit ning kooliõe ja -psühholoogi kursisolevat valmisolekut jne.
Ministeerium tõenäoliselt soovibki anda koolile ja omavalitsusele aega teha ettevalmistusi ka koduste laste kooli tulekuks. Muidugi on väga oluline, et kõik lapsed saaksid võrdse võimaluse hetkest, mil koolikellad jütsidele helisema hakkavad.
Ent samal eesmärgil on juba üle 20 aasta olnud lasteaedadel kohustus nõustada õppe- ja kasvatusküsimustes kõiki oma piirkonna koduste laste vanemaid. Miks ei ole see professionaalide abi olnud tulemuslik? Kas omavalitsused on seda võimalust seni üldse reklaaminud? Veelgi enam – kui paljud lapsed on kodused seetõttu, et juba teadaoleva erivajadusega lapsele polegi sobivat lasteaiakohta pakkuda?
Avaldatud: jaanuar 10, 2021
