Allikas: https://epl.delfi.ee/arvamus/kolumn-liisa-pakosta-koristage-need-kuradi-invaliidid-siit-minema?id=91091611
Koroonakriisi sügise ilmsüüta kannatajad on need, kelle tõbi teistele ei nakka, aga keda sellele vaatamata eemale tõrjutakse. Õppimis- ja töövõimelised haiged, kes veel aasta tagasi kedagi ei häirinud. Kellel on krooniline nohu, allergiline köha või mõni muu mittenakkav tõbi, millega kodus istumine on heal juhul aja- ja ressursi raiskamine. Halvemal juhul tähendab see ema-isa töölt koju hoolduslehele jäämist, lapse ilma tegeliku põhjuseta distantsõppesse surumist, tudengi katkestatud õpiteed, noore spetsialisti kodus norutamist, takerdunud tellimusi.
Teistest inimestest sunniviisiline eemalpüsimine on inimese jaoks hirmus asi. Vaatamata sellele tuleb Terviseameti ja perearsti juhiste kohaselt teiste ohutuse nimel kuupäeva täpsusega eraldatusse tõmbuda. See on raske, aga vajalik. Ma tõesti pidin iseendaga võitlema siis, kui nohuse lapse koolist koju jätsin. See oli raske, aga vajalik. Sügisnohu möödus ja laps sai kooli naasta. Koolidirektorgi oli esimest korda viimase 50 aasta jooksul 1. septembril kodus. Samuti nohu tõttu ja ikka teiste heaolule mõeldes. Teiste heaolust peavad kodus püsides hoolima need, kelle nohu nakkab. Need, kes nohu ravimisel paranevad seitsme päevaga, ravimata jätmisel saavad aga nädalaga terveks.
Allergilise nohu käes vaevlejate elu on aga pikalt raskem, nende „igaks juhuks“ või „teiste inimeste ohutunde taseme tõttu“ eemalejätmine alusetu topeltkaristus. Allergiline nohu nimelt ei nakka. Seda ei tekita viirus ega bakter. Kui kõrvalseisjate hirm tekib allergia või mõne muu mittenakkava kroonilise haiguse suhtes teadmatusest, siis saab hirmu võtta maha asjakohaste teadmiste ja selgituste andmisega.
Mitte nii: „Oluline on siin silmas pidada ka kaaslaste ohutaju: meile ohutuna ja tavapärasena tunduv nohu, köha ja kurguvalu ei pruugi nii ohutuna tunduda teistele (lastele ja nende vanematele), mistap on mõistlikum siiski koju jääda ning jätkata õppimist distantsilt“, nagu selgitas Haridus- ja Teadusministeerium allergilise nohu ja köhaga lapse vanemale, rõhutades üle: „Igasuguste haigusnähtudega ei tohi käia koolis / tuleb jääda koju“. Haiguse päritolu või olemuse kohta nõutakse arstipoolset tõendamist selleks, et laps kooli lubada. Ainult et tegelikkuses sellist võimalust pole olemas. Perearstid ei väljasta koolidele tõendeid lapse haiguse päritolu ega olemuse kohta.
Lapsevanem on see, kellelt eeldatakse oma lapse terviseseisundi adekvaatset hindamist. Allergikute vanemad saavad sellega suurepäraselt hakkama. Allergia ei ole nakkushaigus ja allergikust laps on kollektiivi lubatud ka Terviseameti nakkushaiguste leviku ennetamise juhendi järgi. Uuemal ajal on mõistlik, kui vanem teavitab kooli näiteks Stuudiumi või E-kooli kaudu, et tema lapsel on allergiline nohu või köha ja laps käib koolis. Covid-19 teemadega ei ole sellel pistmist.
Nakkushaiguse kartmine on normaalne ja eluterve, õhu või puudutuste kaudu levivast nakkusest ja selle kandjast tulebki kaugelt eemale hoida. Näiteks HIV aga sel moel ühelt inimeselt teisele ei levi. Nii ongi inimesed õppinud, et HIV-nakkusekandjaga koos õppimine ja töötamine on täiesti normaalne ja turvaline, kui järgitakse elementaarseid ohutusnõudeid, näiteks ei korraldata kontoris vereülekandeid. HIV-nakatunu tõrjumine enamikest töökohtadest ei ole kuidagi põhjendatav, ei kaitse kellegi tervist ja seda loetakse diskrimineerimiseks. Ja nüüd on keegi valmis tõrjuma mittenakkusohtlikud lapsed haridusest eemale, sest kellelegi teisele võib äkki tunduda allergik ohtlikuna? Tõsiselt?
* Pealkirjas toodud tsitaat pärineb Sergi Žadani raamatust „Depeche Mode“. Tõlkinud Riina Roasto. Loomingu Raamatukogu nr 24-26, 2020, lk 30 (autor kirjeldab väärtushinnanguid 1993. aasta Harkivis)
Allikas: https://epl.delfi.ee/arvamus/kolumn-liisa-pakosta-koristage-need-kuradi-invaliidid-siit-minema?id=91091611
Avaldatud: september 20, 2020
