Kiirmood on kõigest 20 aastaga kasvatanud meie riideostusid 400 protsenti. Eestlased soetavad aastas 15 000 tonni (!) uusi riideid. Kas tõesti klassivahe näitamiseks? Laste vahelise varavahe näitamiseks?
Tartu kaubamaja pakub koolilastele õppeaasta alguseks valikut pealkirjaga „kõrgem klass“. Kõrgema klassi tüdruku soovituslik rõivakomplekt õppeaasta alguseks maksab reklaami kohaselt näiteks 589,96 eurot. Sellisele tuleks juba septembri keskel lapse jätkuvalt kõrgklassi kuulumise rõhutamiseks uus, veidi soojematest hilpudest komplekt juurde soetada.
Mikk Pärnits ja Meelis Mandel on osa rahva meelepaha all pükste asemel seeliku kandmise pärast. „Daamide kuuldes väljenduksin selle kohta mikkpärnitsalikult,“ iseloomustab rõivavaliku kriitikat keemistemperatuuri trükimusta kannatav osa.
Kiusu õhutab kool
Peetri põhikooli kodulehelt saab lugeda, et esimese kuni neljanda klassi tüdrukutel tuleb kohustuslikus korras kanda pihikseelikut. Seda tuleb kanda au ja uhkusega. Pükste kandmine on tüdrukutele lubatud alles alates viiendast klassist. Põhikoolis käimine on kohustuslik, omavalitsus määrab lapsele õppekoha. Seega kohustuslik uhkeolemine selle üle, et tütarlaps ei tohi kanda mugavaid pükse? Kooli enda selgitus seelikunõudele on olnud, et nii õppivat tüdrukud õigesti istuma (loe: vähem ruumi võtvalt istuma). Poisid ei pea õigesti istuma?
Mul on senimaani häbi selle pärast, kuidas tunnustatud rahvalauluteadlase Ingrid Rüütli kellegi arvates „klassisobimatut“ käekotti avalikult kritiseeriti.
Pole midagi lihtsamat teise inimese riiete kohta arvamuse avaldamisest. Sellest veel lihtsam on teise inimese riiete kritiseerimine, millest omakorda on lihtsam ainult naiseriiete kritiseerimine. Naiste riietus kipub saama tuld ja tõrva ja meeste riietus jääma kivirahe alla siis, kui kantakse naiselikuks peetavaid riideid.
Tegelikult on ju täiesti ebaoluline, mida keegi kannab. Tegelikult on rõiva- ja soenguvalik sügavalt inimese enda asi. Meie ühine asi on keskkonnahoid ja rõivajäätmed, aga mitte see, kas roosa särk on mehelik või naiselik või kas seda värvi tohib kanda ainult kõrgem ühiskonnaklass.
Kas on kuidagigi inimesi toetav, kaasteeliste vaimset tervist hoidev see riiete järgi lahterdamine? Laps ei saa valida perekonda, kus ta kasvab. Laste klassivahede rõhutamiseks „kõrgema klassi“ riideostu propageerimine kroonviirusest räsitud peredele on mu meelest lihtsalt loll mõte. Sest klassivahe pärast lapsi kiusatakse. Olgugi et ühiskonnakihtide vahelist kiusu loetakse diskrimineerimiseks ja see on keelatud. Kiusamist on ka nende laste ja täiskasvanute kallal, kes kellegi arvates ei riietu piisavalt vastavalt oma soole. Selline kiusamine on sooline diskrimineerimine ja sellisena kiusamiste hulgas eraldi esile tõstetuna samuti keelatud.
Halvustamine ei ole sõnavabadus
Kiusamisel ja sõnavabadusel on selge vahe sees. Loomulikult võib igaüks avaldada värvikalt ja oma kodust kasvatust ilmestades hinnanguid selle kohta, mis on riietuses sobiv või sobimatu, või analüüsida moekunsti uusimaid saavutusi. See on sõnavabaduse aus osa. Kiusamiseks kisub siis, kui teist ligimest enda kõrval hakatakse halvustama ja kiusama tema vabatahtliku või vaestest oludest tingitud riidevaliku pärast. Teise inimese hinge ei tohi kurjade sõnadega hävitada.
Pealegi tasub meenutada, et näiteks kaasaegses mõistes särkkleit oli Eestis poiste argirõivas vaid loetud aastad tagasi. Tüdrukud meenutavad esiemadest ratsutajaid, kui kannavad oma mugavaid, talvel lihtsamini sooja hoidvaid ja muul ajal rattasõiduks kui loodud püksipaare. Miks õieti peaks ka poisid mugavust ja tervislikkust alahindama, kui kuuma ilmaga on pikkades pükstes palav ja Eesti rahva iibe jaoks hädavajalik ventilatsioon ei toimi!?
Avaldatud: august 23, 2020
