Putini agressiooni ülistav T-särk seljas? Särk kirjaga „Juudid ahju“? Keskmine mõistlik inimene saab aru, et need sõnumid on vaenulikud.
Vaenulikud sõnumid on teisel pool veendumus- ja väljendusvabaduse piiri. Kui keegi tunnetab putinistlikke väljendusi vastavalt Venemaa propagandale heroiliste, mitte vaenulikena, siis see ei muuda asja. Siin on Eesti ja sümboleid tõlgendatakse vastavalt Eesti, Euroopa ja ÜRO väärtushinnangutele ning agressiooni toetamine pole seega kaitstud veendumus- ja väljendusvabaduse õigustustega.
Lapsel on sõnaõigus, täiskasvanul suunamise kohustus
Erinevalt täiskasvanust ei eeldata lapselt, et ta suudaks kõiki olukordi ise adekvaatselt analüüsida. Lastel on sestap alati õigus oma mistahes arvamust või ideid avaldada ja olla tähelepanelikult ära kuulatud. Muidugi ei tähenda see, et lapse arvamus alati peale jääks. Võtame kõrvale selge näite: kui alaealine tuleb kooli e-sigaretiga ja ta soovib seda kui õiget asja teistele lastele eksponeerida, ka siis on tal õigus olla ära kuulatud, ent sellest ei järeldu, et nõnda peaks jäämagi. Hinnata saab teo ohtlikkust lapsele endale, teistele kaasõpilastele ja ühiskonnale laiemalt.
Võrdlus uimastiga on asjakohane – mõlemal juhul on oht nii lapse enda tervisele, kaasõpilastele kui ka ühiskonnaohtlikkus laiemalt olemas. Pedagoogid teavad hästi, mida teha edasi, kui laps näitab teistele oma e-sigaretti. Agressioonisümbolit eksponeeriva lapse olukorda saab kool või lasteaed lahendada samamoodi, uimasti analoogi abil – teha nii, nagu vastavalt lapse vanusele, vanemate rollile juhtunus ja lapse valmisolekule juhtunut mõista oleks uimastiga tehtud. Agressiooni toetavate soengute ja tätoveeringute puhul saab vähimana nõuda nende otsekohest kinnikatmist, eriti kui haridusasutus on turvaliseks kohaks ka näiteks sõjapõgenikest lastele.
Uimastimurede lahendamise analoogia sobib ka selle meelde tuletamiseks, et lahendus võib erineda sõltuvalt sellestki, kui vabatahtlikult laps konkreetses haridusasutuses käib. Põhikool on kohustuslik ja omavalitsuse poolt suunatud lasteaias käimisest sõltub lapsevanema võimalus tööl käia. Seega tuleb siin arvestada kõigele muule lisaks ka vastavalt lapse enda ja lapsevanemate kohustustega. Ära klaarimiseks on haridusasutuse võimalused palju vabamad siis, kui tegemist on täiesti vabatahtliku haridusega – gümnaasiumi, kutsekooli või huvikooliga.
Inimese õigus rusikaga vehkida lõppeb seal, kust algab teise inimese nina.
Kui laps või tema vanem ajab ikkagi kindlameelselt taga õigust agressioonisümboleid eksponeerida, siis saab selgitada, et sellist õigust nõuda lapsel ega tema perel ei ole, niisamuti nagu pole lapsel õigust nõuda ka näiteks T-särgi kandmist, millele on trükitud kiri: „Juudid ahju!“ Sest väljendusvabadus on küll põhiõigus, aga ainult sinnamaani, kust algavad teiste inimeste õigused ja üldine turvatunne. Iga inimese õigus rusikaga vehkida lõppeb seal, kust algab teise inimese nina. Täna on see nina Ukraina kui iseseisva riigi elanike õigus elada oma riigis, ilma et neid tapetaks ja oma kodus, nii et seda ei pommitataks.
Nende inimeste pihta ei tohi rusikaga lüüa, olgu selleks rusikaks kasvõi agressiooni kehutav sümbol. Laste õiguste konventsioon ütleb, et lapse väljendusvabadust võib piirata riikliku julgeoleku või avaliku korra või rahva tervise või kõlbluse kaitseks. Kui laps või tema vanemad ikkagi eitavad haridusasutuse ettepanekuid olukord kiiresti kohapeal lahendada, käivitub kaasamisring samamoodi, nagu mistahes muu suurema pahanduse korral. Tõsiste juhtumite puhul alustatakse koostööd lastekaitse ja politseiga.
Ennetada aitab väärtuste tugevdamine
Kõige parem on, kui ülalpool kirjeldatud jamasid üldse ei tekikski. Agressori sümbolite koolist või lasteaiast eemale hoidmiseks ning närvesöövate vaidluste ennetamiseks saab teha selged reeglid. Haridust reguleerivad seadused rõhutavad juba inimlikke väärtuseid, üldises ja seetõttu ümmarguses sõnastuses. Lapse teiste suhtes lugupidava käitumise nõue on vast iga koolitare ja mängunurgagi kodukorras kirjas. Sellegipoolest tasub õpetajate endi närvikava hoidmiseks ja võimalike sõnalahingute ennetamiseks minna ajakohaste reeglitega, ma ütleksin, tavapärase täpsusastmeni.
Haridustemplid on ju reeglite seadmise maailmameistrid: „Liivakastist ei tohi liiva välja visata“ ja sõltuvalt koolist kas „Vahetunni ajal me ei jookse“ või „Vahetunni ajal me jookseme“. Kui kooli kodukorras või õppekorralduse reeglites on kirjas, et „Kapuutsiga džemprid ei ole lubatud“, „Õpikule tuleb ümber panna kas kattepaber või kilekaaned“ ja muud taolist, siis sobituvad sinna hästi ka muud täpsemad, igati elulised punktid. Näiteks võib kirjutada, et „Õpilane hoidub vihkamise, vägivalla, diskrimineerimise õhutamisest, haavatavate ühiskonnagruppide või inimeste halvustamisest ning õigusvastase tegevuse õigustamisest ja kiitmisest.
Lubatud ei ole sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude õigustamine, selliste kuritegude ohvrite kannatuste pisendamine, õigustamine või naeruvääristamine, samuti sõjale või muul viisil relvajõu kasutamisele või demokraatliku riigikorra rahvusvahelistel üldtunnustatud põhimõtete vastu üleskutsumine. Keelatud on ka selliseid kuritegusid õigustavate ideoloogiate ja sümbolite eksponeerimine, levitamine ja toetamine“. Kõik tundub ju enesestmõistetav, ent nagu vahetusjalanõudegi puhul, pole kirjapandud kohustuslikust reeglist senimaani tõhusamat alust välja mõeldud. Koolid ja lasteaiad on äsja koroonaepideemiast tingitult oma reeglistikke uuendanud, seega peaks õppenõukogudel käsi soe olema.
Kirjapandud reegel on kõige tõhusam
Koolil või lasteaial on laialdane õigus sõnastada ja täpsustada oma väärtuseid ja lastelt ning töötajatelt oodatavat käitumist, selleks ei pea ootama seadusemuudatusi või välist tõuget või probleemi tekkimist. Kas mingeid täiendusi senistesse kordadesse on vaja teha või mitte, otsustab loomulikult iga haridusasutus ise. Selge vastutus reeglite täiendamise vajaduse üle on turvalisuse, sealhulgas vaimse turvalisuse eest vastutaval kooli- või lasteaia juhil. Väga tervitatavad on ettepanekud selgemateks sõnastusteks ka lastelt või õpilastelt, nende vanematelt, teistelt perekonnaliikmetelt või töötajatelt.
Segaduste vältimiseks võiks väärtushinnang viidata rahvusvaheliselt üldtunnustatud põhimõtetele. Siis pole vaja ka vaielda selle üle, kas Ukraina lipuvärvide kandmine on õige või vale. Agressioon on vastuolus rahvusvaheliste põhimõtetega, agressori eest oma riigi kaitsmine aga mitte. Kuigi mõlemad võivad lapsele tunduda ühesuguse sõdimisena, on tegemist kahe täiesti erineva asjaga. Oma riigi kaitsmine on õiguspärane. Rahu väärtustamine ja nõudmine ei tähenda, et üks iseseisev riik peaks agressorriigile alla andma.
Isegi, kui konkreetset väljendusvabaduse piiride reeglit kirjas pole, peab kooli- või lasteaia juht tagama laste füüsilise ja vaimse turvalisuse. Lapse heaolu ja tervis on alati kõige olulisemad, ja mõlemaga lähevad agressioonisümbolitel suusad räginal risti. Ning selles räginas ei sobitu kohe üldse plaastriks õigus veendumusvabadusele ega väljendusvabadusele. Sest need õigused on seatud tervise, rahu ja julgeoleku kaitseks. Ent kui reegel või väärtus on täpsemalt kirjas, saab kokku hoida aega ja kaitsta õpetaja vaimset tervist.
Allikas: Eesti Päevaleht
Avaldatud: aprill 4, 2022
