Allikas Eesti Päevaleht
Nii palju õigustest rääkimist pole ammu olnud. Viimastel nädalatel olen kõige sagedamini vastanud töötamise-vaktsineerimise-õiguste küsimustele. Samadele küsimustele vastab igatunniselt ka tööinspektsioon.
Et kas vaktsineerimisest keeldujat tohib diskrimineerida? Ei tohi! Kedagi ei tohi diskrimineerida. Ainult et iga halvemini kohtlemise tunne pole veel diskrimineerimine. Õigused ei ole piiramatud, neid võib piirata siis, kui selleks on tähtis ning oluline eesmärk, näiteks tervise kaitse.
Sellestki üksi ei piisa – piirangud peavad olema nii napid kui vähegi võimalik. Mitte grammigi rohkem. Ja sellestki pole küllalt – ainult siis tohib õigusi ahendada, kui rahva esindajad ehk riigikogu on vastu võtnud seaduse, mille alusel piirang tehakse. Kui nõndaviisi on talitatud, siis ei tarvitse piirang olla diskrimineerimine, vaid hädavajalik reegel üheskoos õlg-õla kõrval elamiseks.
On äge ja võimas, et paljudele inimestele läheb ebavõrdse kohtlemise teema varasemaga võrreldes palju enam korda. Eesti on vaba riik, kuni mõeldakse igapäevaselt teadlaste kombel – kogu aeg küsides, vajalikul määral kaheldes, endale asju selgeks tehes ja konstruktiivselt kaasa mõeldes, et kus saaks paremini.
Piirangud sünnist saati
Piirangud pole midagi uut ja saadavad meid sünnist saati. Nii kui imik mingitki liikumisvõimet ilmutab, piiratakse tema trajektoor turvalisuse huvides. Üldarusaadavalt vajalikke piiranguid inimeste elu, tervise, pere, vara ja väärikuse kaitseks oli Eesti ühiskonnas terve rida juba enne koroonat.
Autojuht ei saa teel oma suva järgi sõita, vaid peab järgima seatud piiranguid. Naabri televiisorit ei saa ilma tema loata oma elutuppa tassida. Ühe õigus rusikatega vehkida lõppeb seal, kus algab teise inimese nina. Nakkushaigusi ei tohi teadlikult levitada. Kui piirangutest üle astuti, siis olid sellel mõnikord raskemad tagajärjed ja mõnikord „läks õnneks”. Aga mõnikord ei läinud.
Nüüd on samamoodi edasi. Tööandja pidi enne ja peab ka nüüd ära kirjeldama töötajate tööga seotud riskitegurid. Kui töötaja puutus palju teiste inimestega kokku, siis olid töökoha riskianalüüsis juba ennegi kirjas bioloogilised riskitegurid ehk teisisõnu nakkushaigused.
Töökoha riskitegurite hindamine peab olema töö iseloomust väga täpselt lähtuv ja hindamises osaleb ka töötajate esindaja, seega ei saa tööandja sinna midagi suvaliselt sokutada. Sokutamise-huvi ülemustel ka puudub, sest kui töökoha risk on ära kirjeldatud, tuleb tööandjal asuda ju seda riski ära hoidma. Mõte inimesesõbralikult selles, et nõuetekohaselt töötamise tõttu ei tohiks inimene haigeks jääda või püsivat tervisekahjustust saada.
Tervisekahju tuleb ära hoida asjakohaste ettevaatusabinõudega ja kui hädasti vaja, siis piirangutega. Näiteks saab keelata lahtiste lehvivate lokkidega selliste masinatega töötamise, kuhu juuksed võivad vahele jääda. Saab seada piirangu: müts pähe ja juuksed mütsi alla kinni, või muidu töö juurest eemale! Et kui tahad juukseidpidi end ohtu seada, siis mine tee seda omal vastutusel ja kusagil mujal kui tööandja masinahallis. Seda hoolsus- ja ettevaatusprintsiipi tundsid juba meie vaarisad. Nõndasamuti, kui töökohal on nakatumisrisk, siis tulebki selle vastu ja inimeste tervise kaitseks midagi ette võtta.
Aga kohustuslik vaktsineerimine?
Kas tööandja saab suunata inimese vaktsineerima? Jah, muidugi, kui riskitegur tervisele on kirjeldatud ja meetmena selle vastu on ette nähtud vaktsineerimine, siis peabki tööandja töötaja vaktsineerima suunama. Kas töötaja on kohustatud ennast vaktsineerima?
Töötaja peab tööandja ettepanekut igal juhul väga tõsiselt võtma, sest see on tehtud ju tema enda, tema kolleegide ja klientide huvides. Ent kui töötajal on näiteks maailmavaateline veendumus, et vaktsiin on vandenõu või kui töötajal on meditsiiniline vastunäidustus, siis töötaja ennast vaktsineerima ei pea.
Mitte kedagi ei saa vaktsineerima sundida, sest meditsiinilisist sekkumist saab peale sundida üldse ainult hiiglaekstreemsetel juhtudel. Ning maailmavaatele on samuti igal inimesel õigus olemas, ent töö nõuetekohaseks tegemiseks eeldatakse siiski selleks vajalikul määral paindlikkusealdidust.
Mida teha siis, kui tööandja on nakatumisriskist töökohal teada andnud, aga töötaja vaktsineerimisest keeldub? Sellisel juhul jääb ju eesmärk töötaja tervist töötamise ajal kaitsta ikkagi alles ja seda eesmärki tuleb täita mõne muu võimaliku meetodiga, mis tuleks tööandjal ja töötajal ühiselt paika panna.
Ajame kiilaks!
Võtame sellesama lehvivate lokkide ja pöörlevate osadega masina näite ja oletame, et töötajal on mitte ilmavaatelise, vaid usulise veendumuse kohaselt vastuvõetamatu töötamine mistahes peakattega. Aga töötaja pakub välja, et kuule, ma ajan pea kiilaks ja nii ka hoian! Sellisel juhul on tõepoolest leitud sobiv alternatiiv ja töötajal pole mütsi juuste kinnihoidmiseks vaja.
Aga kui kaitsekiivrit tuleks tööl kanda seepärast, et seal on ka kukkumisoht terviseriskina kirjeldatud? Sellisel juhul kiilaspea meie mütsivastase usulise veendumusega töötajat ju ei kaitse. Kui töötaja keeldub endiselt põhimõtteliselt kaitsvast peakattest ja tööandjal talle muud tööd pakkuda pole, siis ei saa tööandja ju nii kalli varaga nagu töötaja tervis riskida. Kui töötaja jääb sel juhul oma mittemütsi-veendumusega vankumatuks, võib tööandja ka töösuhte lõpetada.
Selline õigus on usuliste ja maailmavaateliste veendumuste puhul, sest selles osas eeldatakse töötaja mõistlikul määral kõrvalepaindumist oma usust või veendumustest, ent üksnes nõndapalju, et töö ikka nõuetekohaselt tehtud saaks ja enda ning kolleegide tervis hoitud oleks. Usk ja maailmavaade on veidi nõrgemalt kaitstud tunnused kui need, mille üle inimese enda tahte võim üldse puudub (näiteks vanus, puue, sugu, nahavärv jmt).
Samamoodi on ka vaktsineerimise ja vaktsineerimisvastasusega. Näiteks kui inimene töötabki kodust, kellegagi kokku ei puutu ja nakkusohtu terviseriskina kirja pandud pole või kui õnnestub tervist tõhusalt kaitsta mõnel muul eesmärgipärasel moel, siis saab vaktsineerimata inimene rahumeeli edasi toimetada.
Kumb müüja on edukam?
Vaktsineerimisele alternatiivsete tervisekaitsemeetodite kasutamine sõltub töö iseloomust. Kunagi, kui jälle on poodi asja, võib seal näiteks kohata kahte erineva väljanägemisega müüjat – vaktsineeritu näeb välja samamoodi nagu veebruaris 2020 ja on veetnud just nädalalõpu Helsingis. Vaktsineerimata müüja kannab maski, visiiri ja kindaid. Ja ei ole veetnud just nädalalõppu Helsingis, sest muidu poleks ta saanud esmapäeva hommikul tööl olla, vaid ootaks veel testitulemust.
Aga kui meie visiiriga müüja on oma töös palju edukam, ent tööandja premeerib üksnes vaktsineerituse pärast seda teist müüjat? Sel juhul võib olla tegu diskrimineerimisega, kuna preemiat antakse ikka töötulemuste, mitte terviseseisundi eest. Igaühel on õigus jääda truuks oma veendumustele.
Allikas Eesti Päevaleht
Avaldatud: aprill 4, 2021
