Riigikogu esimees, linnavalitsuse esimees, juhatuse esimees, nõukogu esimees – kuidas kasutada ametinimetuste “soolisust” pöördumises ja tekstis, kui neid positsioone täidab hoopis naisterahvas? Selle üle tänases “Päeva teemas” arutlemegi.
Mõned asjad muutuvad aja jooksul, mõnikord muutub hoopis ümbritsev kontekst või suhtumine. Tekib küsimus, kas peaks vastavalt muutma ka sõna? Riigikogu esimehe ametinimetuse muutmiseks ette valmistama järgmise rahvahääletuse?
Kvalifikatsioon, mitte tühi nimetus
Eesti põhiseaduse assamblee ja põhiseadust rahvahääletusel toetanud ei mõelnud riigikogu esimeest ja aseesimehi 69. paragrahvi raiudes, et neid ametikohti tohiks täita üksnes need, kelle isikukood algab 1 või 3-ga.
Tõsi, Jüri Raidla töörühm oli esitanud sõnastuseks „riigikogu juhataja“ ja „asejuhataja“, ning alles pärast hääletusi jäädi kindlaks juba 1920.aastast (§ 43) kehtinud esimehelikkusele.
Kui akadeemik Ene Ergma oli riigikogu esimees, suhtus ta väga tõrjuvalt esinaise tiitlisse, kuna see rõhutas kohatult tema sugu, mitte aga pädevust ja võimekust.
Esimees käib tavakäibes nii naise kui mehe kohta, nagu ka president. Jah, esimehe sõnal on ajalooliselt tänasest erinevad juured, aga ka Lada ei ole enam sünonüüm unistuste autole.
Nüüd, kus meil on parlamendi ees taas all-men-panel, aga kõikidel riigi võtmekohtadel (v.a. kaitseväe juhataja ja riigikontrolör) on vaimustavaid eeskujusid mõlemast soost, tasuks ehk riigikogu esimehe sõna välja vahetada, sellekssamaks juhatajaks?
Võib, aga kas see tühistaks peaasja ehk tõrke, kus mõned inimesed arvavad naise kohaks üksnes kodus laste kasvatamise?
Kui vesiklosetti veel polnud, siis kippusid kemmergus haisema ja see hais kippus ka sõnale külge jääma. Parketikõlbulikkuseks püüti peenemaid sõnu välja mõelda, aga vastik lehk tikkus kärmelt neidki lämmatama. Asi muutus alles siis, kui vee pealetõmbamine uhtus ära ka aroomi põhjustajad.
Sine qua non on ikkagi tegelike, eluliste asjaolude muutmine, mis takistavad naisi tippjuhtideks pürgima või mehi ennast teostama lasteaiaõpetajatena.
Teine grammatika
Pealegi on eesti keel soovõrdse grammatikaga, meil nimelt ei ole sõnadel sugu. Sestap me ei vaevle indoeurooplaste kombel, et kui 101 naise asemel on 100 naist ja 1 mees, siis tuleb prantsuse keeles neid ikka nimetada ils (ehk et kõik on meessoost nemad), mitte elles (naissoost nemad).
Sõnade kõikehõlmav soolisus on sooliste keeletega riikides hoopis teist kaalu mure kui Eestis, ja sama mure ei saa siia mehhaaniliselt importida. Mees töötab Eestis õena või ämmaemandana sama väärikalt kui sanitarina, ehkki ka viimast sõna öeldes kipub mõnes peas esilehelenduma naisterahvas, ent vaatamata tollele pole meil sugu ei sõnadel ega ametinimetustel.
Selle üle võib tegelikult uhkustki tunda! Kui kellelgi aga on piirav mõte peas pummeldamas, et mingid ametid sobivad ainult mõnele soole, tasub tõesti muuta oma suhtumist, ammugi mitte hakata mõtteharjutusena soolisust vägisi juurde pookima (naiskaevur või naispresident).
Ka põhiseaduse sõnastuse muutmine ei ole proportsionaalne viis naiste toetamisel poliitikas, pigem oleks abi lastehoiust õhtuste koosolekute ajaks ja sellestki, kui meedia lõpetaks naiste käest õunakoogiretseptide küsimise samaaegselt mehelt tuumajaama rajamise kohta pärides.
Eksib ju lastehoiu mittepakkuja või koogiretseptiküsija sellesama põhiseaduse § 12 vastu, mis räägib inimeste soo (ja sellest tulenevate perekondlike kohustuste) tõttu halvemini kohtlemise keelatusest. Muuta tuleb elulisi asjaolusid ja sõnade tähendusvälju, ning kui see mitte kuidagi ei aita, alles siis sõnu endid.
Allikas: Eesti Päevaleht
Avaldatud: märts 19, 2021
