Muutunud aeg ja koroonapandeemia on pannud ootamatusse olukorda kõikide eluvaldkondade esindajad. Kes olid enne ebavõrdses olukorras, on seda nüüd veel enam, tõdeb ka võrdõigusvolinik Liisa Pakosta.
Siiski on Liisa Pakosta seda meelt, et kriisist on võimalik ka õppida ning väljuda sellest ühiskondlikult targemana, kui me olime enne koroonakriisi. Näiteks paindlikuma töökorralduse tagamine, töö- ja pereelu edukam ühildamine on kindlasti oskused, mida hetkeolukorrast kaasa võtta.
Hiljuti avaldatud rahvusvahelise personaliettevõtte Manpoweri uuringust selgus, et pandeemiast tingitud kriisis kannatavad suurema tõenäosusega just naised, kes kaotavad tõenäolisemalt töö ja on viirusest tingitud aspektidest mõjutatud kauem. Kuidas kommenteerite seesuguseid uuringutulemusi?
See on tõesti nii, ka töötukassa töötute statistika näitab, et kõige suurem kannataja selles kriisis on noor naine.
Erinevalt eelmisest majanduskriisist on seekord pihta saanud kaubandus, teenindus, turism, kus on naisi, eriti noori naisi, olnudki meestest rohkem. Ehituses ning IT-s, kus naisi on jällegi vähem, värvatakse töökäsi juurde. Juurde värvatakse ka meditsiinis ja hariduses, aga seal on kõik naised, kes neid ameteid tunnevad, juba tööl. Mõju on pikaajaline, sest need sektorid taastuvad kas aeglaselt või muutuvad teistsuguseks.
Sellised muutused peaksid siis välja paistma igapäevaelus.
Olen ise ka aasta otsa ostnud perele vajalikku distantsilt. Kui enne käisin poes ja mind aitas seal naine, siis nüüd on kõik kullerid, kes on midagi toonud pakiautomaati või koju, olnud mehed. Ümber- või juurdeõppimist läheb kõigil vaja ja senimaani on naised selles olnud meestest hakkajamad. Hea uudis on, et eakamad ja vähenenud töövõimega töötajad on töö kaotanud kõigi teistega võrreldes palju harvem.
Noorelt töötuks jäänu jaoks on halb mõju kõige pikemaajalisem, nii et siin on igasugune abi eriti tähtis.
Sotsiaaldemokraat Lauri Läänemets on avaldanud arvamust, et lastevanemad tuleks kuulutada eesliinitöötajateks, sest just neil lasub praegu kõige suurem koormus. Kas riik peaks teie hinnangul distantsõppel olevate laste vanemaid rohkem toetama?
On väga oluline, et keegi ei peaks tööst ega sissetulekust loobuma perekondlike kohustuste tõttu. Kahjuks meilgi on teateid just emadest, kes on nii teinud.
Kui töövahetus oli niigi plaanis, siis muidugi, aga sundolukorras olevana ei tohiks keegi ennast tunda. See ei ole ka lapse jaoks parim, sest ka targim lapsevanem ei suuda üleöö hakata kodus prantsuse keele õpetajaks, kui ta seda keelt ei mõista. Eesliinil on ikkagi seesama prantsuse keele õpetaja, kes peab leidma mahajäävale lapsele kiiresti sobiva abi koos kooli ja kohaliku omavalitsusega.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse 4. jagu kehtib ju endiselt (kool tagab koolipidaja toel kogu vajaliku täiendava abi õpilasele) ning samamoodi kehtib endiselt ka soolise võrdõiguslikkuse seaduse säte, mille kohaselt on tööandjad kohustatud tõhusalt, aktiivsete meetmetega toetama lastevanemaid töö- ja pereelu ühitamisel vastavalt vanema vajadustele.
Kõik see on mõeldud selleks, et laps ei jääks maha ja et ka näiteks üksikema, kes töötab pikki vahetusi, saaks tööandjalt vajalikku tuge. Iga lahendus võib olla erinev, peaasi, et aitab. Ka omavalitsus peab vajaduse korral appi tulema, nii nagu ollakse harjunud toetama eakaid. Näiteks Kadrina lasteaednikud läksid koolilastele õppetöös appi. Saavutati väga head tulemused.
Kuidas on pandeemia mõjutanud võrdõigusvoliniku tööd? Nüüdseks on teistsugust aega olnud aasta. Kas saab teha kokkuvõtteid? Kuidas on muutunud pöördumiste arv ja sisu koroonakriisi vältel?
Töö ja haridusega seotud küsimused ongi esil, ja just nimelt küsimused, et kuidas nüüd edasi. Diskrimineerimiskahtlustega on pöördutud vähem, mis on muret tekitav. Kriiside ajal ei julge inimesed oma õiguste eest seista, sest kardetakse rohkem.
Nii pöördumistest kui ka meie kodulehel volinik.ee olevatest korduma kippuvatest küsimustest tõuseb eriti esile rasedate ja noorte emade mure. Rasedana koondatud saada on ikka tohutult ränk hoop. Või siis lõppeb just vanemahüvitis, aga tööd pole, tööle tagasi ei saa.
Koroonapelgus on uus teema. Kõige värskemad teemad on tööandja kohustus teavitada lähikontaktsetest, sest terviseamet ei jõua seda enam teha, ja vaimse tervise ehk nähtamatu puude ja töötamisega seotud küsimused.
Peale “Õhtu” saates olnud treeneripoolsest seksuaalsest ahistamisest rääkimist küsitakse spordi ja ahistamise kohta laiemalt. Otsitakse praktilisi lahendusi: tööandja peab tõepoolest korraldama ise teavituse kõigile, kes võisid nakatunuga kokku puutuda ka kohvinurgas – üldiselt oleks tulnud koos kohvitamised nakkusohu vältimiseks juba asendada ohutumal moel tehtavate hingetõmbepausidega.
Nakatunu nime samas öelda ei või, ehkki see tundub osale ülemustele liiga koormav piirang. Ja kui tööandja näeb, et töötajal võib olla vaimse tervise mure, siis ei tohi seda ise diagnoosima hakata ja sellest siis valjult teada anda, vaid töötaja tuleb suunata töötervishoiuarsti juurde ja edasi teha vajalikke kohandusi vastavalt arsti juhistele.
Paljud tööandjad on ka pakkunud ülepinges töötajatele psühholoogilist nõustamist tööandja kulul, see on väga tänuväärne, ent ei sobi kõikidele ühtemoodi. Trennis ahistamise ärahoidmiseks on hea juhend, meie nõustame ja saab pöörduda ka Eesti antidopingu ja spordieetika sihtasutusse.
Veebilehed on vastavalt ahistamine.ee ja eadse.ee.
Millele või kellele pööratakse teie hinnangul ühiskonnas praegu teenimatult vähe tähelepanu?
Vaimsele tervisele, siin on meil kõigil midagi õppida kogu aeg. Õnneks läheb teadlikkus nüüd iga päevaga paremaks. Eakate õigustele. See on ikka täiesti ebaõiglane, kuidas meil vanusenumbri järgi inimesi sorditakse!
Eakamate inimeste lubamatu kõrvalejätmine ei ole ainult mure töö saamisel, vaid ka muus elus, pisiasjadeni välja.
Näiteks Postimehel endal on väga ägedad treeningukavad üles riputatud inimeste aitamiseks, aga no ei tee 75-aastane Egle Nabi järgi seda võimlemist, eks ole.
Miskipärast on meenunud liikumisvajaduse puhul üksnes noored. Soovitan 50+ vanuses inimestele meie õigusteabetrükist “Ise oled vana!”, saadaval on see raamatukogudes, arstide ja juuksurite juures – no kus inimesed saavad seda lugeda. Juba teine trükk on väljas, nõudlus on väga suur.
Mida näitab teie meelest see, et suur osa Eesti ühiskonnast leiab, et abielureferendumi korraldamine oleks vajalik?
Seda pidas vajalikuks kolmandik inimesi ja mulle tundus, et mure oli selline üldisem, tegelikult üldse mitte referendumiga seotud. Kes muretseb, et lapselapsi ikka veel pole, kellel on oma suhe lörri jooksnud, keda ärritab see, et meedias küsitletud homopaarid on keskmisest jõukamad, kes ei leia oma lastega ühiseid jututeemasid, keda kohutab elumuutuste kiirus.
Mulle tundub, et inimesed tahavad pereteemade üle rohkem arutada. Referendum muidugi poleks olnud vastus mitte ühelegi elulisele küsimusele.
Mille poolest oleme märtsis 2021 ühiskonnana paremad, kui olime aasta tagasi?
Kõige kurva kõrval on ka palju head, mida sellest kriisist targalt kaasa võtta. Töö- ja pereelu ühitamiseks või puudega inimeste tööks on ikka vaja paindlikkust ja mitmesuguseid kohandusi töö juures, ning varem ütlesid tööandjad, et need pole kuidagi võimalikud. Ja siis selgus üleöö, et imeline paindlikkus on võimalik ning töö efektiivsus ja kvaliteet sellest ei langegi. Et ei ole vaja käia ka kogu aeg ajakulukatel töölähetustel, koosolekute aeg lühenes, tekkisid väga efektiivsed enesetäiendamise võimalused, isegi raamatuid hakati taas rohkem lugema.
Eestlased leidsid taas üles kodulähedased tootjad ja avastasid, kui hea hinnaga ja kui kvaliteetset kaupa kohapeal tehakse. Saadi aru, et maasikat ei ole, kui seda põllult üles ei korja. Kui huvitav on Eestis reisida, no Võru on juba, nagu läheks üle ekvaatori. Või lähemal, Ohepalu rabamatk näiteks. Arstide, õdede, sanitaride, õpetajate, sotsiaaltöötajate, politseinike, päästjate, abiõpetajate tööd on hakatud palju enam hindama.
Oma väiksemate laste pealt vaatan, et nad on mõnes asjas suure arenguhüppe teinud. Nüüd nad oskavad ka sisuliselt lugeda ülesannet, võtta mõtlemiseks hetke ja saata õigeks ajaks õigesse kohta õige asi. Usun, et see on olulisem oskus eluks kui kontrolltöös tuimalt India muusikainstrumente õigesti loetleda.
“See on ikka täiesti ebaõiglane, kuidas meil vanusenumbri järgi inimesi sorditakse!
Allikas: Virumaa Teataja
Avaldatud: märts 18, 2021
