Allikas: Eesti Päevaleht
Lugu distantsõppe aukudest.
Õpetajad muretsevad, et emad teevad laste eest kodutöid ära. Ma ei ole kindel, kelle mure see kõige enam on. Mu kadunud isa rääkis, et temal olnud üks klassivend, kes ei osanud lugeda. Õppinud nad emaga õhtuti tekstid pähe ja nii läinud tükk aega, enne kui kool aru sai, et see poiss tegelikult lugeda ei oska. See oli kohe peale sõda. Tal oli isa sõjakeerises endale uue pere leidnud. Hiljem sai sellest poisist tubli mees.
Mu ema rääkis, et kui ta oli teises klassis Kose-Lükati Sanatoorses Metsakoolis, isoleeriti ta mumpsi kahtlusega mitmeks nädalaks tibatillukesse tuppa, kus ainsaks kontaktiks välisilmaga oli söök ukse taga kolm korda päevas. Koroonaisolatsioon pole midagi uut. Ette tuli veel mitmesuguseid katkestusi. Ema lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ja töötas terve elu arstina.
Isegi H2O oli tundmatu
Mul endal oli terve kooliaegne keemiaõpe ainult auk. Istusin kõige tagumises pingis. Kõrval austas tunde oma kohalolekuga andekas J.S. Tema jaoks olid keemia kontrolltööd nii lihtsad, et ta jõudis pärast oma töö täitmist kirjutada paberitele õiged vastused veel mitmele klassikaaslasele, kelle ainsaks panuseks keemia õpiväljundite omandamisel jäi saadu võimalikult õige mahakirjutus oma hinnatavale tööle. Elu oli lill kuni keemias gümnaasiumi lõpueksami saabumiseni. Saime koos klassiõe K.K.-ga üsna kohe aru, et mitme aasta materjali pähe õppida me ei suuda, isegi H2O oli meile tundmatu.
Eksamini jäänud päevadeks tuli seega valida teine taktika. Võtsime ette entsüklopeediad, Tehnikaleksikoni ja Mendelejevi tabeli. Hakkasime mõistetega pihta ja omandasime alustõed teatmeteoselikus lühiduses – mis üldse millegagi reageerib, miks ja mis tulemustega. Eksamil läks meil mõlemal väga pikalt, kuna pidime iga lihtsaimagi asja iga kord nullist tuletama. Saime maksimumhinded ja K.K. sai edukalt Tartu Ülikooli bioloogia erialale sisse.
Motivatsioon ja sildistamine
Kõiki neid lugusid ühendab motivatsioon. Augud hariduses on tavalised, isegi normaalsed. Kõik augud on lapitavad, kui on motivatsiooni. Motivatsioon on ka võrdsete võimaluste paarimees – kui „motti” pole, lähevad ka võimalused raisku, olgu need või kuldkandikul ette kantud.
Motivatsioon omakorda sõltub mitmest asjast. Inimesest endast muidugi, aga ka sellest, mis pole iseenda kontrolli all. Näiteks teiste, veel hullem kui auväärsete inimeste poolne sildistamisest. Kui sisendada noortele, et teie olete nüüd kadunud põlvkond, siis võtavad paljud selle sildi omaks. Mugavusest või heitumusest, polegi siis enam oluline. Sest milleks püüelda, kui targemad on öeldud, et niikuinii oled põlvkondliku kuuluvuse tõttu rumal? Motivatsiooni tõmbab maha ka õppeedukuse sidumine näiteks rahvuse, sotsiaalse päritolu, soo või puudega, millest ka ükski inimese enda kontrolli all pole. Vaatan õudusega, et isegi Eesti meediasse on jõudnud üleskutsed hakata lapsi koolides ja lasteaedades nende rahvuse järgi eraldama.
Ootavad ja kardavad
Esmaspäevast lähevad paljud klassid taas kooli, lastel ette näidata tavapärasest veel erinevamad teadmised ning kogemused. Milline raskus võib olla kanda õpetaja kostitus koolimajja naasnule mõne väikse, ent ikkagi mahategeva sildiga. Niigi ärev aeg. Lapsed korraga ootavad ja kardavad kooli minemist. Võib-olla ei olnud see laps mitte niivõrd laisk, kui hädas koduse toe puudumise ja lämmatava stressiga? Võib-olla on ka õpetajal pärast kõiki neid kohustatult pikki kurnavaid tööpäevi meel must ja kannatus otsas. Kui õpetajalt nõutakse õpilaste õpiväljundeid, siis ongi väga keeruline mässumeelselt vastata, et tühja neist, me tegeleme viimased nädalad suveni motivatsiooniga. Filosofeerimisega. Arutlemisega. Mõtestamisega. Olulisega.
Sest tegelikult on motivatsioon igas lapses ja noores olemas, mõnikord ehk peidus. Tegelikult õpetaja teab seda, lihtsalt väsimus võib olla liiga suur.
Peaasi, et motivatsioon ära ei kaoks, eriti lastel ja noortel.
Allikas: Eesti Päevaleht
Avaldatud: mai 2, 2021
