Allikas: https://leht.postimees.ee/7076401/liisa-pakosta-ma-ei-pea-pohimotteliselt-oigeks-teiste-eraelu-ule-haaletamist
Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa Pakosta alustab sel kuul teist viieaastast ametiaega. Ta rääkis Arterile, mismoodi paiskab meie elu segamini kriis, mis sai alguse koroonaviirusest, ning kuidas on elu Eestis viimase viie aasta jooksul muutunud tema büroosse tehtud pöördumisi vaadeldes.
Kui teie ametit võtta kui ühiskonna peeglit, siis mis on Eestis viie aasta jooksul muutunud, tehes järeldusi selle põhjal, mis jõuab teie lauale?
Eesti ei ole mingi erand, põhiküsimused on sarnased kõigis arenenud riikides. Ka selline voliniku ametikoht on üleilmne – olen kohtunud Jaapani kolleegiga, USA kolleegiga. Diskrimineerimisasjad on ränga ühiskondliku mõjuga. Diskrimineeritakse inimest ju tema grupitunnuse tõttu, mis inimesest endast, tema tahtest ei sõltu. Kuivõrd ühiskondlik mõju on nii suur, pakuvad riigid tasuta õigusabi ja nõustamist, et teha kõik mis võimalik, et diskrimineerimine kiiresti lõpetada, et see ei muutuks üldisemaks.
Kõige rohkem pöördutakse kõigis riikides sama probleemiga: töö ja pereelu ühitamine. Suusad lähevad risti, noored emad, aina sagemini ka noored isad, satuvad tööl või koolis olukorda, kus neid koheldakse halvemini, sest neil on väike laps või pereliige, kes vajab hooldust. Inimesena keeruline olukord, perekonnaseadus kohustab oma lapse või haige pereliikme eest hoolitsema. Teisalt tööleping ütleb, et oled kohustatud oma tööd nõuetekohaselt hästi tegema.
See sõltub juhtkonnast, kolleegidest, kuidas neid kahte asja inimlikult kokku panna.
Viie aastaga on vanuse tunnus jõulisemalt esile tulnud.
Noored või vanad?
Mõlemad. Noored on saanud teadlikumaks, et alaealist ei tohi tööturult kõrvale lükata ainuüksi sel põhjusel, et ta on alaealine.
Ja siis 45 ja vanem!
Täisversioonis intervjuud saab lugeda Postimehe võrguväljaandes.
Avaldatud: oktoober 3, 2020
