Kuidas te tunnete ennast loengus, kui keegi teie kõrval koob? Ringvarrastega, nii et teil pole hirmu vardatorke ees. Puidust ringvarrastega, seega täiesti hääletult.
Aga mida tunnete koosolekul, kui teie vastas olev inimene heegeldab? Mõnedes tekitab see ebamugavust, erinevalt näiteks joonistavast või arvutis uudiseid kerivast ruumikaaslasest. Võõras nähtus, olgugi et täiuslikult ohutu, tekitab võõrastust.
Nendes inimestes, kel endalgi näpud näputöö järgi sügelevad, ei tekita kudumistööga ruumi jagamine ärritust. Nad saavad aru, miks teine inimene seda teeb – kudumine aitab kuulamisele kontsentreeruda ja mis need käes ikka niisama rüpes seisavadki, kus seda enne nähtud on.
Aga on enne nähtud, sest osad inimesed ei koo, pole mitte kunagi kudunud. Need inimesed, kes ise ei koo, tunnevad koosolekul ebamugavust. Miks ta on siin ruumis ja ei käitu nagu teised? Mõelda, kui kõik hakkaks kuduma! Kuduja ei näe välja nagu tavaline koosolekul istuja. Teised istuvad, tema istub ja koob. See on teistmoodi ja tundub järelikult kahtlane. Kui ise pole pimesi kuduja, siis võib tunduda võimatu küll ette kujutada, et käed teevad üht ja mõte on mujal. Kimbatus ja ebamugavus on täiesti mõistetavad.
Hakatakse tõrjuma
Asi võib isegi inetuks minna. Kuduja kohta võidakse seljataga halvasti rääkida ja tema ettepanekuid koosolekul ei võeta tõsiselt. Võib isegi juhtuda, et mõni koosolek lepitakse kokku nii, et kuduja sellest teada ei saagi. Inimesed ju põgenevad ebamugavustunde eest. Kui läheb edutamiseks, siis heidetakse kuduja kandidaatide hulgast kohe kõrvale – ta ei jäta ju tõsise, pühendunud inimese muljet erinevalt tollest, kes tegelikult ei kuulanudki, vaid uuris ekraanilt sotsiaalmeediat. Aga kuduja tundub sellise natuke hulluna, sest ta teeb asju teistmoodi.
Samal ajal on kudumisest saanud vaimse teraapia vorm. Kudumine rahustab ja aitab kuulamisele ja kaasamõtlemisele täielikult ja süvenenult keskenduda. Traditsioonilises mõttes teeb inimene tänuväärset ja lugupeetavat tööd, mitte ei hoia käsi rüpes. Regilaulu asemel on lihtsalt teised jututeemad. Kudumine on kaasaegne mõttejooga. Oktoobrikuud kutsutakse soktoobriks, sest just nüüd on hüva aeg talvesokid varrastele võtta.
Natuke hull või puhta hull
Kui me asendame selles loos kuduja mõnel muul moel veidi teistsuguselt käituva inimesega, võib tulemuseks olla sama – mõnda häirib, mõnda mitte. Nii on lugu ka töökaaslaste vaimse tervise muredega, kus mõni on depressiivsem, mõni ei suuda keskenduda, mõni on emotsionaalne, mõnel tulevad pisarad silma. Eriti just vaimuilmas võib teistsugusus olla üsna paljudele hirmutav, eemaletõukavgi.
Kui kudujat peetakse natuke hulluks, siis vaimse tervise mured kipuvad mõne jaoks ikka veel võrdusmärki vedama no puhta hullule. Nagu kudujagi puhul, on selle taga mittemõistmist ja oskamatust panna ennast teise inimese olukorda. See tekitab ebamugavustunnet, millest vabanemiseks võibki teise häbimärgistamine ja selle kaudu eemale jätmine lahendusena tunduda. Et kui niisama tõrjumine tunduks ebaratsionaalne, siis endale asja mugavamaks tegemiseks lisatakse esmalt häbimärk – nii ei tehta! Nii ei sobi! Seda ei tohiks näha olla, mingu ja häbenegu kuskil varjatult!
Ühes väiksemas kohas elav täiesti töövõimeline inimene ütles mulle, et kuna tal on olnud vaimse tervise mure, ei võta teda tema kodukohas mitte keegi enam tööle. Kõik lihtsalt kardavad. Tema ainsaks valikuks on kolida kuskile, kus tema nüüdseks kontrolli all olevast haigusest ei teata. Mõni ime siis, et rääkijaid vähe on.
Nagu kukepiss
Ka suuremates ning rikkamates riikides peetakse kõige raskemaks just nende inimeste aitamist, keda tõrjutakse ja ka häbimärgistatakse nende vaimse tervise või vaimse spektri häirete tõttu. Ja ma ei räägi siin ühiskonnale ohtlikest patsientidest. Täiesti ohutute ja töötamiseks võimeliste inimeste murede kõrval on kudujatele kõõrdi vaatamine nagu kukepiss. Vaimse tervise häirega inimese tõrjumine võib olla diskrimineerimine nii nagu ka kuduja halvustamine, viimasel juhul näiteks soostereotüüpide tõttu kehvemini suhtudes.
Oktoober on lisaks soktoobrile ka vaimse tervise kuu. Mõistmine ja talumine läheb kogu aeg paremaks. Nii kudujate kui ka meeletervise suhtes. Õieti läheb asi taas paremaks. Vaimse tervise osas on ajaloos olnud küll plejaad valestimõistmiste viise ja isegi kudujaid on püütud ikka pisendada, nende tööd tähtsusetuks või tülikaks tembeldada.
Praegu ilmub nii palju head lugemist-vaatamist vaimse tervise hoidmise, murede märkamise ja inimliku toetamise kohta. Kõik see tänuväärt teavitus aitab mõista, aru saada ja seeläbi hirmud ületada. Julgustab vajadusel abi küsima. Julgustab neid teistele täiesti ohutuid seisundeid, mida ei saa muuta, normaliseerima. Julgustab endast erinevat inimest mõistma. Jätkugu seda julgust soktoobrist edasigi!
Allikas: Eesti Päevaleht
Avaldatud: oktoober 17, 2021
