Tänavu on seda minu kui voliniku käest juba mitmel korral küsitud.
Lisaks on sagedasemaks muutunud küsimused, et kas on lubatud rääkida isadest ja emadest, poistest ja tüdrukutest, naistest ja meestest.
Jätame alustuseks sõnad kõrvale ja alustame lihtsa tõsiasjaga. Isadepäeva tähistamine on lasteaedades ja koolides olnud emadepäevaga võrreldes palju keerulisem juba pikki aastaid. Paljudes peredes isa pole. Kui õpetaja ikkagi näeb, et isast rääkimine nii mõnelgi lapsel silma veekalkvele tõmbab ja puna põskedelt viib, siis tulebki pedagoogidel raskeid otsuseid langetada.
Jätad isadepäeva tähistamise ära – saad süüdistuse, et miks ainult emadepäeva tähistatakse, et millest selline sooline ebavõrdsus! Ja hästi toredate isade ees ka on veidi piinlik, sest nemad pole ärajäetud isadepäeva ju mitte kuidagi ära teeninud. Otsustad isadepäeva ikkagi tähistada – siis tuleb leida pieteeditundelised lahendused nendele lastele, kelle isa pole teada ja kelle isa on pere juurest kas suure valu või tüliga lahkunud. Või on isa tööl ning ei saa tulla. Või välismaal tööl. Olukord on keeruline ka sõnadest sõltumata.
Ilusad eestikeelsed sõnad nagu ema ja isa, mees ja naine või tüdruk ja poiss ei ole kuidagi ära teeninud, et nende kasutuses kaheldaks. Sooga seotud sõnade tühistamisest lokku löömine on Eestisse imporditud ja seda esitletakse arutuseni kui näidet „äärmuslikust võrdõiguslikkusest“. Sellise vale vastu saab esitada lihtsa ja kõigi poolt kontrollitava argumendi.
Sooline võrdõiguslikkus tähendab Eesti Vabariigi põhiseadusest tulenevat sooliselt võrdset kohtlemist ning naiste ja meeste võrdõiguslikkuse edendamist kui üht põhilist inimõigust ja üldist hüve kõigis ühiskonnaelu valdkondades. Nii on ka seaduse tekstis kirjas – naiste ja meeste. Perekonnaseadus räägib ühemõtteliselt emast ja ühemõtteliselt isast, ning neil mõlemal on laste suhtes võrdsed õigused ja võrdsed kohustused. Nii et võrdõiguslikkust pelgajatel on naise ja mehe või ema ja isa ainuüksi nimetamise peale ärevuse tekkimine mõistetav – ainult et see võib tuleneda kohustuste ja õiguste võrdsusest, mitte soo kui sellise nimetamisest.
Kriitikud võivad nüüd vahele hõigata, et aga meil on ju mitmel pool blankettidel või nõusolekuvormidel hoopis sõna lapsevanem või hooldaja, aga mitte ema või isa! Jah, nii on.
Lapsevanema sõna kasutamine ei tähenda kuidagi seda, et naiste ja meeste võrdõiguslikkust enam ei kehtiks või et isadus või emadus oleks kuidagi tühistatud. Selgituseks tuleme tagasi isadepäeva tähistamise dilemma juurde. Näiteks võib osadel lastest olla kodus ema ja tema uus elukaaslane, harvematel juhtudel isa koos oma uue elukaaslasega. Lapse pere võib olla samasooline – kodus ootavad ema ja vanaema. Või ema ja vanaema uus elukaaslane, keda pole pärast vanaema lahkumist tänavale aetud ja kes täidab tublisti vanaisa rolli, olemata vanaisa.
Keegi ei saa eitada, et nendel inimestel on ennastsalgavalt oluline roll laste kasvatamises, mida nad emadele-isadele sarnase põhjaliku hoole ja armastusega täidavad. Hakata selle juures taga ajama ainiti sünnitunnistuse andmeid oleks mõtteta. Lapse igapäevastes toimingutes osalevadki sageli last tegelikult kasvatavad inimesed. Ühiskonnana saame ainult rõõmustada, kui täiskasvanud laste tulevikku panustavad.
Õige on see, et nende tegelike panustajate puhul soo järgi vahetegemine pole laste parimates huvides. Mõnikord on last kasvatavad täiskasvanud lapse kodus ju isegi ühest soost. Ema ja vanaema me juba nimetasime, seda ühesoolist täiskasvanutepaari võib lausa Eesti peremudeli kuldvaraks arvata. Aga võib olla ka kaks ema või kaks isa. Peaasi, et laps hästi hoitud on.
Mõnda ei pahanda last kasvatavad kaks naist, aga topeltisadepäev – vaat see ei mahu pähe. Aga vaatame jälle sedasama isadepäevadilemmat. Meil on igapäevaselt lapsi kasvatavaid mehi puudu, mitte üle! Siin on laste tegelik mure. Mõned eriti tublid mehed käivad asendamatute asendajatena isadepäevakontserditel, isadepäevameisterdamistel, isadepäevaspordipäevadel, isadepäevamatkadel, isadepäevapildistamistel jne.
Nii saab päästa sotsiaalsest valutundest neid lapsi, kellel oma isa kohal pole. Lapsel on kurb, kui ei jagu temaga tegelejaid ja laps on õnnelik, kui tema ümber on mitu hoolivat täiskasvanut. Lapse kurbus ja rõõm on palju tähtsamad, kui kellegi võõra arvamus selle kohta, et kes täpselt tohib ja kes ei tohi koos lapsega isadepävakontserdil käia.
Nii ma olengi loo alguses toodud küsimustele vastanud. Et loomulikult on lubatud korraldada isadepäevi, kasutada imeilusat sõna isa. Et mitte midagi ahistavat ei ole isade olulisusest rääkimises ja isade kodutööde üle arutlemises. Nii nagu täiesti omal kohal ka meeste sama laiad õigused ja kohustused laste kasvatamisel kui need naistelgi on.
Ja nagu tulebki mõista õpetajaid ja teisi hoolivaid inimesi, kes peavad otsima kõikidele lastele sobivaid sõnu, et mitte kellegi südant asjata haavata. Et isadepäevakangelased on nii bioloogilised kui ka mittebioloogilised isad, vanaisad, kasuisad, laste hooldajad – kuidas ühes või teises peres parasjagu on.
Ja et vähemalt kord aastas on igati omal kohal öelda: HEAD ISADEPÄEVA!
Allikas: Eesti Päevaleht
Avaldatud: november 14, 2021
