Igaühel on õigus poliitilisele ja maailmavaatelisele seisukohale, mis erineb tema ülemuse arvamusest.
Üks pikimaid arutelusid Tallinna Linnavolikogus on olnud selle üle, kas tänavasildid Nõmme linnaosas peavad olema rohelise või pruuni taustaga. Kas samamoodi, nagu ülejäänud linnas või Nõmmele kui siiski omaaegsele eraldi linnale sobivalt teisevärvilised?
Niivõrd olulises küsimuses võib üsna varsti hakata tunduma, et “valet” värvi tänavasiltide pooldaja on täiesti loll. Veelgi enam – “õiget” värvi tänavasiltidesse uskuja võib hakata mõtlema võimalustele, kuidas saavutada oma eesmärk ehk õiget värvi tänavasildid väljaspool volikogu saali leiduvate vahenditega. Kuna tegemist on kogukonna sisese küsimusega, siis võib juhtuda, et ühte värvi siltidesse uskuja on teise värvi pooldaja ülemus.
Siis võib tunduda lahendus lihtne – öelda ülemuse autoriteediga, et hääletada tuleb õige värvi poolt, muidu pole tööl enam asu loota. Midagi sellist Nõmme linnaosa tänavasiltide värvi valimisel teadaolevalt ei juhtunud. Eesmärk ei tohi pühitseda sugugi kõiki abinõusid. Valikud tänavasiltide taustavärvi osas sündisid demokraatlikule riigile kohaselt – volikogu liikmed esindasid oma valijate tahet ja ei lasknud ennast millestki muust häirida. Ainult nii sünnivad kõikidele selle kogukonna inimestele kõige paremad otsused. Ma loodan, et just nii oli. Ja nii saab olema ka pärast praegusi kohaliku omavalitsuse valimisi.
Igaühel on õigus poliitilisele ja maailmavaatelisele seisukohale, mis erineb tema ülemuse arvamusest. Tööinimestel on see õigus seaduse jõuga kaitstud. Ükski ülemus ei tohi oma alluvat kuidagi halvemini kohelda selle pärast, et alluv kandideerib valimistel teises valimisliidus kui ülemus ise. Alluval ei tohi ülemuse võimu all töötades isegi mitte tekkida tunnet, et oma tööst vabal ajal kohaliku elu edendamises aktiivselt kaasa löömine võiks päädida kasvõi verbaalse löögiga töiselt ülemuselt.
Mitte ükski isikuvabadusi kõrgelt hindav töökoht ei tohi pidada kõlbmatuks töötajat, kes on töövälisel ajal näiteks aktiivne abordivastane. Kui abort või tänavasiltide värv pole just otseselt töötamise iseloomuga seotud, siis pole tööandja ega kollektiivi asi neid ilmavaatelisi seisukohti töötegemisega kunstlikult seondada, kritiseerida ega töötajat kuidagi tõrjuda.
Enamik inimesi saab selle põhiõiguse väärtusest suurepäraselt aru, eriti vanema põlvkonna esindajad. Nõukogude okupatsiooni ajal arutati minugi koolis õpilase koolist väljaheitmist ainuüksi põhjusel, et ta oli 24. detsembril inglise keele tundi hilinedes uksel hõiganud “Merry Christmas!” märkamata, et tagareas istub tundi külastav meelsuskontroll.
Kui nüüd istub kontori ühes otsas ülemus, kes on veendunud autoliikluse eelisarendamises ja kes kuulub ühtlasi valitseva valimisliidu või erakonna ridadesse ning kui alluv väikese hilinemisega kontorisse jõudes ning rattakiivrit peast rahmates hõikab “Elagu valimisliit “Kaherattaline on parem kui neljarattaline!””, siis võib ülemus teha märkuse hilinemise pärast, see on tööga seotud märkus. Lisaks tohib ülemus meelde tuletada, et selle organisatsiooni töökorralduse reeglites on kirjas, et poliitpropagandaga tohib tegelda ainult puhkepauside ajal.
Ent ehkki tööväliselt on selle näite ülemuse ja alluva ilmavaade vahest raevukaski opositsioonis, ei tohi see kuidagi mõjutada tööalaseid suhteid. Kui autojuhid ja ratturid ei saaks oma eelistusi valimistel aktiivselt esindada, siis meil poleks enam vaba riik. Just nii olulise eesmärgi pärast on igasugune halvemini kohtlemine poliitikas osalemise, kandideerimise või maailmavaatelise oponeerimise pärast rangelt keelatud.
Ainsad erandid on seotud töö enda eduka ja nõuetekohase tegemisega ja seaduses toodud
üksikute piirangutega. Näiteks kui autoentusiast ja rattaeitaja töötab jalgrattapoes ja kleebib kaupluse ümbruse täis enda kampaaniapiltidega, millel tekst “Teed on ehitatud ainult autodele, mitte jalgratastele!”, siis võib tööandjal teravaid küsimusi tekkida küll, kuna töötaja kahjustab otseselt jalgrataste müügi väljavaateid.
18. oktoobril on Eestis järgmised kohaliku omavalitsuse volikogud valitud. Mõnel pool on seljataga üsna teravaid ütlemisi kandidaatide vahel. Kahjuks ka isiklikke rünnakuid. Aga kui tahame endile ja oma lastele paremat elu (ja olla seadusekuulekad), siis tuleb tunnistada, et valimisaegsed teravused on õiguspärane osa sõnavabadusest. Mitte ajada segamini hea tava või konstruktiivsusega.
Aga sõna- ja ilmavaatevabadusi kaitstes tulebki ühes leeris kandideerinud ülemusel klõmmdi alla neelata vastasleeris kandideerinud alluva kuri artikkel kohalikus lehes, kus alluv ülemuse vaateid uue kultuurimaja ehituse osas puhta põrmuks purustas.
Samamoodi tuleb alluval jätta tööle jõudes ukse taha nii võimalik kaotuskibedus kui ka ülemuse lolliks pidamine tema poliitiliste vaadete tõttu. Valimistejärgne argipäev on nädala ja kuraditosina kaugusel. Ei tohiks sinnani ega ka peale valimisi keegi oma oponeerivate seisukohtade pärast kohaliku elu paremal korraldamisel hirmu tunda. Ainult nii saame tegelikult parimad torud, tänavasildid, koolid ja rattateed.
Allikas: Eesti Päevaleht
Avaldatud: september 26, 2021
