Tehnoloogiaõpetus on praeguses õppekavas põhjendamatult tagaplaanil ja takkapihta de facto sooliselt diskrimineeriv, leiab võrdsete võimaluste volinik Liisa Pakosta.
Jälle on ilmunud Õpetajate Lehes töökuulutus, millega otsitakse kooli poiste tööõpetuse õpetajat. Sellist ainet pole riiklikus õppekavas olemaski.
Koolis on ainult ühele soole mingit ainet õpetada täie rangusega keelatud. Rõhutame kohe alguses üle – keelatud pole poisid ja tüdrukud, isegi risti vastupidi – mõlema soo erisusi arvestav pedagoogika on hädatarvilik. Lubatud on ka poistele ja tüdrukutele eraldi klassid samasuguste õpiväljunditega. Erandlikult vaid kehaline kasvatus käib õppekava järgi tüdrukutele ja poistele eraldi. Kõigis ülejäänud ainetes piirangute või erisuste seadmine soo järgi ei ole lubatud.
Poiste tööõpetus nagu ka poiste eesti keel – ehk suunavalt poistele või ka tüdrukutele mõeldud ainetunnid – on keelatud. Kui kool tahab nüüd selgitada ja öelda, et poiste tööõpetus on tegelikult mõeldud tüdrukutele ka, siis on ainsaks võimaluseks piirang ära võtta ja jätta aine nimeks näiteks tehnoloogiaõpetus.Töö on muutunud
Kuidas siis ikkagi sellised töökuulutused ilmuvad? Kuidas jõuavad tunniplaanidesse märked tööõpetus «Poisid» ja käsitöö «Tüdrukud»? Kuidas jõuavad tööõpetuse klassiruumide ustele sildid «Poisid» ja «Tüdrukud»?
Osalt on tegemist ajaloolise pärandiga, mis on kooli hoolimatuse tõttu ja õigusruumi eirates kestma jäänud. Nõukogude ajal õpetati õpetajaid tõepoolest poiste tööõpetuse õpetajateks ja tüdrukute käsitöö õpetajateks. Paljud tänased eakamad meediatarbijad on ka ise koolis niimoodi õppinud – tüdrukud õmblesid padjapüüri ja kudusid sokikanna, poisid meisterdasid töökojas prügikühvli ja lõikelaua. Selline jaotus pärines tegelikult sõdadevahelisest perioodist, mil kodumajanduse ja -kaunistuse riiklikud ideaalid olid koolidesse toonud käeliste oskuste lihvimise, mis toestas ühtluskooli põhimõtet.
Eestis leidub koole, kus tööõpetustunnid on mõeldud vaid poistele ning tüdrukutel pole sinna asja isegi soovi korral.
Kristjan Teedema
Nõukogude ajal jäi ilumeele arendamine iseseisva Eestiga võrreldes tagaplaanile ja asemele tulid sõjajärgse puuduse ja valusa defitsiidi aegsed ellujäämisoskused. Kuuepäevase töönädala ja meeletu hunniku koduste ellujäämistööde taustal võis soolisest jaotusest isegi aru saada. Siis, kui isa peedist pesumasinat ehitas, küürutas ema kartulipõllul.
Taasiseseisvunud Eestis majandus toimib. Poest saab osta nii kartuleid, sokke kui ka pesumasina. Muutunud pole mitte ainult kodused tööd, vaid kogu töömaailm. Eestis ei ole alles mitte ühtegi tööd, mis oleks mõeldud ainult naistele või meestele. Talvesoojad riided saab kudumisoskusetagi üll, riiuli leiab e-poest ning heegeldamisest ja puutööst on saanud vaimse teraapia vorm või lihtsalt mõnus hobi, mida harrastavad nii mehed kui ka naised.
Koolide õppekavas on soolise jaotuseta tehnoloogiaõpetus, kus õpilastel on omakorda kohustus teha iseseisev valik kahe õppesuuna vahel. Valikus on tehnoloogiasuund ning käsitöö- ja kodunduse suund. Elu teist kümnendit alustavatel õpilastel tuleb valida, kas õppida praadima või saagima, mõlemat pädevust õpilane õppekava tunnipiiranguid silmas pidades täies mahus valida ei saa. Sellisest valimisest saab aga alguse hulk tegelikkuses suure ühiskondliku mõjuga jamasid.Kaotab kogu ühiskond
Esmalt on õigustatud küsimus, kas tehnoloogiaõpetus peaks kohustuslikus kooliastmes üldse nii tagaplaanil olema, et kõikidelt õpilastelt ei oodatagi ühesuguseid oskusi. Meenutagem, et tööturul pole otsest tolku ei kudumisest ega lõikelaua tegemisest, küll aga vajatakse tööprotsessist ja tootmisest arusaamist, õppimisoskusi, loomingulisust, innovatiivsust, disainiteadlikkust ja käelise tegevuse vilumust peaaegu et kõikides ametites.
12 kooliaasta järel on meie lõpetajad varustatud hulga teoreetiliste teadmistega. Näiteks saab ajaloo periodiseerimine kooliaja jooksul kolm korda läbi nämmutatud ja ka rida teisi teoreetilisi kirjeldavaid teadmisi omandatakse mitmes ringis, ent vaid parimal juhul on minimaalselt harjutatud oskust disainida ja valmis teha mõni uus toode.
Kui kõikides ülejäänud kooliainetes tuleb ära teha terve rehkendus, aga tööõpetuses vaid pool, siis on õigustatud küsimus, miks ainult pool? Kui ülejäänu pole vajalik, siis miks seda üldse õpetatakse? Kui ülejäänu on vajalik, siis miks ei õpetata seda kõikidele?
Eestis on tööturul ametivalikute eraldusjoon meeste-naiste vahel väga suur, see tähendab kaotatud võimalusi.
Teiseks on ühiskonnale kahjulik soo järgi põhjendamatult eraldatud tööturg. Nii ei saa kõik naised-mehed ennast teostada aladel, kus nad tegelikult oleks parimad, ja ühiskonnal napib tööjõudu põhjendamatute piirangute tõttu näiteks IKTs. Soopõhised piirangud on nendessamades mõttemustrites, millele poiste tööõpetus vundamenti laob – justkui oleks tehnikavärk reserveeritud poistele ja neidistele keerulisemat rauda kui tikkimisnõel kätte ei usaldata. Mõnikord suunab juba õpetaja poisid ühte ja tüdrukud teist valikut tegema, mis pole õige ega õiglane.
Eestis on tööturul ametivalikute eraldusjoon meeste-naiste vahel väga suur, see tähendab kaotatud võimalusi. Võimalused hakkavad kaduma sellesama tehnoloogiatunniga. Olen volinikuna saanud mitu kurtmist, et pea kõik klassis tahavad minna tehnoloogiasuunda ja keegi ei tahtnud minna kuduma ehk käsitöösuunda. Aga siis öeldakse tüdrukutele, et vaadake, meil on tehnoloogiasuund juba poistega täidetud ja kuna nemad ei ole kuidagi nõus kudumist valima, siis tuleb teil ikkagi täita need vabad kohad seal käsitöösuunal.
Õrnas eas näidatakse naistele koht kätte – poisid saavad, mis tahavad, ja teie saate selle, mis üle jääb. Selline eraldav joon ei aita kaasa õpilaste vabadusele valida oma soovide ja võimete kohaselt eriala ka tulevikus. Noored ei ole altid spetsialiseeruma erialale, millega kokkupuude puudub või kust neid on varem tõrjutud.Ka kohe saab paremini
Osas, kaasaegset õpet väärtustavates koolides on tehnoloogiaõpe ilma valikuta. Nii täidetakse õppekava soolise võrdõiguslikkuse ehk võrdsete võimaluste eesmärki, ent rikutakse formaalselt riiklikku õppekava, mis suunab valima. Pool aega õpitakse ühte tehnoloogiaharu, teine pool teist ja vahepeal grupid vahetuvad.
Tehnoloogiaõppesse on vajalik lisada programmeerimise elulised alused, nagu neid pakub näiteks Unicorn Squadi õppekava.
Küllalt palju nii poisse kui tüdrukuid soovivad ka ise omandada mõlemaid õpipädevusi, ent õppekava räägib õppegruppide vahetamisest minimaalselt 10 protsendi ulatuses. Kuidas 10 protsenti õppetunde annab teise grupi õpilastega võrdsed pädevused, õppekavast ei ilmne. Pooleksjagamine ei jäta aega läbida kumbagi suunda täies õppemahus, ent on siiski olemasolevat tunnijaotuskava arvestades praegu parim võimalik valik. Nii jäävad takistused tõeliselt vabadele valikutele ette veeretamata.
Kokkuvõttes vajab tehnoloogiaõpetus rohkem tunde – käelisi ja tehnilisi oskusi on vaja nii vaimse tervise hoidmiseks, tootlikumaks majanduseks, kutsehariduse populaarsuseks kui ka kodus remondi tegemiseks. Tehnoloogiaõppesse on vajalik lisada programmeerimise elulised alused, nagu neid pakub näiteks Unicorn Squadi õppekava (tehnoloogiaõpe huviharidusena vaid tüdrukutele – toim). Ühiskondlikku hädavajadust näitab seegi, et viimatinimetatu on sündinud lapsevanemate algatustest.
Allikas: Postimees
Avaldatud: september 13, 2021
