Ühtpidi on tore, et laps suvel tööl käib. See on töökasvatus ja laste tööandjatele tasub selle eest tänulik olla.
Laps õpib suvel töötades midagi kasulikku, ei vahi niisama telefonis, liigub, omandab tarvilikke kogemusi, mõistab pingutuse ja kella tundmise olulisust, tõstab SKT-d ja tunneb ennast vajalikuna.
Häda algab sellest, et lapsele tundub, nagu oleks tema teenistus ainult tema enda oma. Et ta saab selle eest endale ja oma sõpradele midagi tema arvates vajalikku lubada. Mul ei ole õnnestunud lapsele selgeks teha, et riik nii ei arva.
Püüan siis vähemalt teilegi seda teemat selgitada. Alustama peame sellest, et riik toetab lasterikkaid peresid, kus vanemad saavad laste kasvatamise kõrval veel ka riigikassat maksudega täita. Toetamine näeb välja nii, et alates teisest lapsest saab vanem osa makstud tulumaksust tagasi. Mõte on siin selles, et mitme lapsega on kulud suuremad ja riik niiviisi toetab rahaliselt lasterikkaid peresid. See on päris raha, mis vanema kontole nõndamoodi laekub. Selle eest saab maksta näiteks lapse puugivaktsiinide, breketite või koolireisi eest. Kui on mitu last, lähevad säärased kulud ju väga suureks.
Lapsevanema tuludeklaratsioonis võetakse selliseks raha tagasimakseks täiendavalt arvesse kuni 17-aastase lapse maksuvaba tulu, mis on 1848 eurot teise lapse kohta ja 3048 eurot alates kolmandast lapsest. Ja kuna vanema isiklik maksuvaba tulu määr sedamoodi kasvab, siis saabki vanem üks kord aastas laste eest tulumaksutagastust. Seda juhul, kui lapsi on rohkem kui üks. Nagu lapserohkuse preemia või nii. Igatahes kulub marjaks ära küll.
Laps teenib raha vanematele
Häda on aga selles, et riik on arvestanud, et lapsed kuni 17. aasta vanuseni tööl ei käi ega tulu ei teeni. Ja kui nad ikkagi tööle lähevad, siis eeldatakse, et nad ei teeni raha mitte endale, vaid vanematele – sest vanemale makstavast riiklikust toetusest arvestatakse lapse teenitu siuhti maha. Lugesite õigesti – vanema maksuvaba tulu vähendatakse lapse töötasu võrra. Perele põhimõtteliselt nulliring – laps teenib küll midagi, aga vanema käest võetakse selle võrra raha tagasi. Ehk et iga euro, mida mu laps teenib, tähendab kõige otsesemal moel mulle väiksemat sissetulekut. Ja kui laps teeb tööd veidi tublimalt, maksab ta veel ise ka tulumaksu.
Maksupoliitikal on teatavasti kaks eesmärki. Esiteks teenida riigikassasse tulu ja teiseks suunata inimeste käitumist soositud suunas. Need põhimõtted on mitmelt poolt välja kuulutatud maksudebatis taas alla joonitud. Võiks ju mõelda, et kui riik soosib maksude osas lasterikkamaid töötava vanemaga peresid, siis soosib ta ka perede töökasvatust. Aga võta näpust – premeeritud saab hoopis töökasvatuse puudumine või vähemasti sellest hoidumine. Minu meelest ei ole see õige suund, sest töötamist ja töökasvatust tuleks alati soosida. See on minu isiklik arvamus.
Asjas on veelgi suurem murekoht. Selleks, et alaealine saaks üldse tööle minna, peab lapsevanem andma kirjaliku nõusoleku. Enne lapsevanema kirjaliku nõusoleku saamist ei tohi tööandja töölepingut sõlmida isegi mitte 17-aastasega. Põhimõtteliselt tahetakse lapsevanemalt, et ta kirjalikult kinnitab – jah, ma olen nõus, et minul jääb järgmisel aastal plaanitust vähem raha kätte. Selle võrra vähem, mida mu laps oma tööga teenib ja mis laps vastavalt arvab ka enda oma olevat. Kui ma just ei suuda lapsele selgeks teha, et tema teenistus on mul pere eelarves juba sisse arvestatud.
Meil puuduvad igasugused uuringud, kui palju see mõjutab laste töötamist. Teame, et alaealistega sõlmitakse töötamisel töölepinguid oluliselt harvem kui täiskasvanutega. Majanduslikult kehvemal järjel perede lapsed jõuavad samuti suhteliselt harvem töölepinguteni. Alaealiste töötamine mustalt on väga suur probleem, kuna tegemist on ühelt poolt nii esimeste maitsetega tööelukogemustest kui teiselt poolt ka ohutuse, töötaja õiguste ja garantiide küsimustega.
Kas kõige selle taga võib muuhulgas olla lapsevanemate nõusoleku puudumine, kuna rahalises mõttes oleks vanemal lühikeses perspektiivis kasulikum nõusolekut mitte anda? Lapsevanema nõusolekust aga sõltub lapse võimalus legaalselt tööd teha, nõusolek omakorda sõltub vanema motiveeritusest tema arvele laekuvast rahast loobuda. Minu meelest ei ole selline lahendus just laste suhtes õiglane, kuna sõltub liiga palju lapsevanema altruistlikust valmisolekust oma kontoseisu halvendada. Lastel on õigus teha soovi korral jõukohast tööd ja täiendada nii oma elulookirjeldust, katsetada huvipakkuvaid ja sobivaid valdkondi edasi õppimiseks. Igaks juhuks rõhutan, et lahenduseks ei ole ka tulumaksuvabastusest üldse loobumine. Palun laste õiguste teema maksudebatis arvesse võtta.
Avaldatud: juuli 25, 2021
