Selliseid maju on küll. Nii vanemast ajast kartulikeldritega kui uuemast ajast, kus soklikorrus peidab pooleldi maa-alust autoparklat.
Kujutagem ette, et selle maja peaukse lävepakk ongi seal sokli kohal, maapinnast 1,6 meetri kõrgusel. Selliseid uksi on küll ja veel. Neil kõigil viib ukseni trepp, kasutusmugavuse huvides pea reeglina mademega. Aga kui seda treppi ei oleks?
Kujutagem ette, et selles meie kõrge sokliga majas on esimesel korrusel kontserdisaal. Kontserdisaali näide on juhuslik, sama hästi võiks tegemist olla üürikorteriga. Igatahes mängib meie kontserdisaalis orkester. Olgu selle nimi siis Eesti Sõjamuuseumi orkester või midagi muud. Inimesed tahavad orkestri ilusat mängu kuulata. Saada muusikaelamus saalis kohapeal, mitte läbi akende helisid püüdes.
Saali pääseb sisse kahel moel. Tagauksest saab sisse „inimese moel“, sest selle ukseni viib trepp. Ees- ehk peaukse juures aga treppi pole ja sellest uksest pääsevad sisse üksnes need, kes on piisavalt pikad ja ühtlasi jaksavad ennast ka ukselävele üles vinnata. Mäletate, uksepakk on maapinnast 1,6 meetri kõrgusel. Uks on kutsuvalt avatud. Kedagi ei keelata tulla. Lihtsalt sisse pääsemine on jõukohane, sõna otseses mõttes, vaid üksikutele.
Igapäevane probleem
Kontserdisaali omanik taotleb lisarahastust, et muuta kontserdisaal ligipääsetavamaks. Ta soovib ehitada treppi. Koguneb komisjon.
Vaatab trepi ehitamise rahataotlust üllatunult: „No kuulge – see, et hoonesse pääsevad inimesed ka tegelikult sisse, on ju normaalne! Miks te selle eest eraldi raha tulite küsima?“
„Sest ma tahan muuta selle maja ligipääsetavamaks.“
„Lihtsalt ehitage trepp, sest no kuulge, kes see üldse lubas teil niisuguse maja ehitada?! Ükski normaalne inimene ei ehita ju maja, kuhu inimesed sisse ei pääse, ega me Kilplas ole!“
„No aga trepi ehitamine ju maksab. Ilma trepita tuli ehitus odavam!“
Siiamaani lugenuna saame vast kõik ühtviisi aru. Et see oleks ikka väga kummaline, kui keegi ehitaks maju, mis pole ligipääsetavad. Kui juba maja on inimeste jaoks ehitatud, siis peab sinna ka inimese moel sisse saama! Ja sees saama ringi liikuda, kempsuski käia.
Nii tõesti on. Ehkki igapäevases elus tekib majja sisse ja sealt välja pääsemise ja majas liikumisega päris paljudel inimestel päris sageli probleeme. On üks või teine lävepakk liiga kõrgel, uks liiga kitsas, puudub kaldtee või lift, loetelu jätkub.
Mõni lihtsalt pole piisavalt pikk ja tugev, et ennast igalt poolt üles vinnata. Ja ometi antakse sellistele majadele jätkuvalt välja ehituslubasid. Mis on ligipääsetavad vaid osadele inimestele. Nendele, kes on suured, terved ja tugevad. Nendestki vaid osale – kes pole parasjagu kukkudes jalaluud murdnud või kellel pole lapsevankrit lükata.
Kriisiaeg tõi probleemi päevavalgele
Kodude ligipääsetavus on üks neist teemadest, mille koroonapandeemia teravasse valgusvihku tõi. Nimelt said väga paljudes riikides, sealhulgas ka Eestis, väga valusalt pihta hooldekodude elanikud. Nii mõnigi lahkumine tuli liiga vara. Märkimisväärne hulk eakatest oleks tegelikult saanud hooldekodu asemel elada edasi omas kodus, kui kodu oleks olnud ligipääsetav.
Oma kodus elades oleks inimene olnud palju paremini nakkuse eest kaitstud kui tihedasti institutsioonis elades. Kuna nakkushaiguste pandeemiatele ennustatakse jätku, siis tasub kasvõi ainuüksi elude päästmiseks ehitada ligipääsetavamalt.
Mõeldes sellelesamale trepile, pole ju tegu mingi ulmelise lisakuluga, vaid loomuliku, isegi hädatarviliku osaga hoonest. Mõistagi ei jõua kõiki vanu maju üleöö ümber ehitada, aga kõik uus- ja ümberehitused peaksid küll vähemasti ligipääsetavuse valmidusega olema.
Uljalt täna kortermajja kolivad noored vajavad mõne aja pärast lifti ning kui valmidust selle ehitamiseks pole projektis ettegi nähtud, tuleb tõesti ehitamine kallim. Seega ei ole kallim mitte ligipääsetavus, vaid selle loomata jätmine.
Allikas: Eesti Päevaleht
Avaldatud: mai 30, 2021
