Üksikvanemaga pered on raskemas olukorras nii Eestis kui teistes riikides. Väiksemad on ka võimalused sissetulekut suurendada, sest perekondlikke kohustusi pole sageli kellegagi jagada, kirjutab võrdsete võimaluste volinik Liisa Pakosta Õhtulehe loo valguses, mis räägib üksikema ponnistustest endale ja lapsele kodu leida.
Kui me vaatame lapse õigust sobivas kodus kasvada, siis ongi lapse jaoks ju kahekordne vahe, kas on leivatoojad peres üks või kaks. Üksikvanemaga pered on raskemas olukorras nii Eestis kui teistes riikides. Väiksemad on ka võimalused sissetulekut suurendada, sest perekondlikke kohustusi pole sageli kellegagi jagada. Laias laastus on siin seega kolm küsimust: kui suur on üksikvanema sissetulek, ega teda üksikvanemluse pärast eluaseme laenu võttes või korterit üürides diskrimineerita ja kuidas soodustatakse lastekasvatamise koormuse jagamist.
Kui üksikvanema sissetulek on piisav üüri maksmiseks või kodulaenu võtmiseks, siis on keelatud teenuse osutamisest keeldumine ainuüksi selle pärast, et peres pole teist täiskasvanut. Kahjuks selliseid näiteid on meieni jõudnud, kus hinnatakse tulevikuperspektiivi – et kui on üks vanem, siis olevat riskid maksetega toime tulla justkui suuremad. See selgitus pole eluline ega usutav, sest maksetega võib hätta jääda ka hetkel kahe vanemaga pere, kui mõlemad töö kaotavad või üks vanematest otsustab tuleval aastal nelja tuule poole kaduda või hoopis uue pere luua ja uued lapsed (st ülalpeetavad) saada. Kuna üksikvanema vastutus on nii pööraselt suur, siis pigem võiks hinnata pühendumisvõimet, lojaalsust tööandjale ning tervistkahjustava käitumise väiksemat tõenäosust. Üksikvanemluse tõttu halvemini kohtlemine on teenuste osutamisel keelatud ja ka oma kodu avalikus netikeskkonnas või maakleri kaudu üürileandmine on teenuse osutamine. Kohustus mitte diskrimineerida on teenuse osutajatel.
Kohalik omavalitsus ja riik saavad aidata üksikvanemat nii siis, kui tema sissetulek on allapoole toimetulekupiiri või kui on vajadus sotsiaalkorteri järgi kui ka siis, kui vanem soovib suuremat palka teenida ning vajab selleks toetavaid teenuseid. Näiteks kahe vanemaga peres saab üks pereliige teha ületunde või minna kodust eemale tööks vajalikule mitmepäevasele koolitusele, sest teine vanem tegeleb lastega. Üksikvanem aga võib vajada samal eesmärgil kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajate abi, tugiisikut või pikemat lasteaia lahtioleku aega. Töö- ja pereelu ühitamisele vastavalt töötajate vajadustele peavad kaasa aitama seaduse kohaselt ka tööandjad ning üksikvanemal võivad need vajadused olla teistsugused, kui kahe vanemaga peres. Sellegi pärast halvemini kohtlemist loetakse diskrimineerimiseks. Eesmärk on ikkagi selles, et eeskätt kohalikud omavalitsused ja tööandjad koostöös saavad mõistlikul määral aidata üksikvanemat nii, et ta saaks tõepoolest teistega ehk kahe vanemaga peredega võrdsed võimalused tööl ja sissetuleku teenimisel. Kogu selle asja mõte on ju selles, et tõesti igal Eestimaa lapsel oleks Eestis turvaline kasvada.
Allikas: Õhtuleht
Avaldatud: september 19, 2021
