Igas vanuses inimesed tegid imetegusid. Jah, oli ka käegalööjaid ja oludest-muutustest muserdatuid – aga seda oli kõikides vanusegruppides.
„Teame ju, et vanuri psüühikal on mitmeid iseärasusi: kalduvus konservatismile, sagedane vastuseis kõigele uuele, möödunu ülehindamine, püüd teisi õpetada, kõrgenenud egoism, usaldamatus, kergesti solvumine, endal igasuguste haiguste avastamine, alaline hirm ootamatuste ees jne.“
Nii kirjeldasid Eesti NSV teeneline arst Jossif Beltšikov ja advokaat Bernhard Jakobson pensioniealisi inimesi (naised vanuses 55+ ja mehed 60+) raamatus „Elu teise poole muredest ja rõõmudest“, mis ilmus 1988. aastal, trükiarv 45 000. Toona seega küllalt tavapärases teaberaamatu tiraažis. Raamatust leiab manitsusi nii noortepärasest riietusest hoidumiseks kui ka „vanaduse künnisel“ erialal või kutsetöös elusihtide saavutamiseks jõupingutuste tegemisest loobumiseks.
Eakate panusest räägiti liiga vähe
Vaatamata sellistele piiravatele stereotüüpidele viisid needsamad inimesed meid taasiseseisvumiseni. Lõid koostöös nooremate põlvkondadega uue ja vaba Eesti, usaldasid üksteist ja läbisid kõikvõimalikud ootamatused erilise hirmuta, ning solvujateks peetakse meil ju hoopis „lumehelbekeste“ põlvkonda. Vaatamata järjestikku piiravate stereotüüpide eksponeerimisest on raamatukese toon jätkuvale töötamisele ja ühiskonnale kasulik olemisele julgustav. Kõikidele soovitatakse: „püüdke säilitada optimismi ka elu teisel poolel“.
30. taasiseseisvusaasta tähistamisel räägiti nüüd toonaste eakamate inimeste panusest minu meelest liiga vähe. Ikka said sõna selleaegsed nooremad inimesed. See moonutab tegelikkust.
Alates sellest, et taasiseseisvumispäevale eelnenud rekordilised sünnid tuli toona enamasti vanavanematel mähkida ja hooldada, ökoloogilised marlimähkmed pesta ja ainult looduslikest koostisosadest püreed segada. Lõpetades uue ettevõtlusilmaga kohanemisega, mis enamasti tõestaski vanemaealiste tegelikku uuendusmeelsust ja võimekust ka väga suurte muudatustega kaasa minna.
Ajalugu kujundavad need, kellel on sõna levitamise ja jäädvustamise võimalus. Tõsi, paljud seavad sihte juba manalateel ja ei saa enam iseenda eest rääkida. „Ei tohi unustada niisugust mõjukat tegurit nagu hea sõna õigel ajal ja õiges kohas!“ kinnitasid loo alguses tsiteeritud raamatu autorid.
Olgu tegu talude päriseksostmise, rahvusliku ärkamisaja, vabadussõja, Eesti ülesehitamisega enne teist ilmasõda – kõikides ajaloolistes suurtes helgetes muutustes on oma väärika ja täiesti asendamatu panuse andnud ka vanem põlvkond.
Eakamad kui tarkuse ja headuse kehastus
Vanemad inimesed hoidsid aateid ja muutumisjulgust kõrgel au sees, kui oli vaja teha otsuseid Eesti taas vabaks muutmiseks. Mida vähem sellest rääkida, seda enam kinnistubki üsna noorukene ja hilisaegne stereotüüp, et vanemaealised olla kõik kuidagi tagurlikud, paindumatud ja uuendustele vastalised. Mis on täiesti vale. Nii nagu on valed kõik grupitunnusel põhinevad piiravad stereotüübid – kõik noored pole entusiastlikud ilmauuendajad ja kõik eakad pole põdurad tigedikud. Traditsiooniliselt on ju eakamaid inimesi peetud tarkuse ja headuse kehastuseks. Vanema ea privileegini elasidki ainult kõige tugevamad ja kõige õnnelikumad inimesed.
Okupatsiooniaeg räsis tervist karmilt, paljudel olid selja taga vangla- või küüditamise aastad. Tagantjärgi on seda uurida keeruline, ja pole täpsemalt teada, miks nõukogude perioodi lõpuks oli kinnistunud ettekujutus 55+ inimestest kui solvuvatest uuele vastuseisjatest.
Taasiseseisvumine lükkas selle piirava stereotüübi ju jõuliselt ümber, ent põlvkondade ebaõiglane vastandamine ei kadunud. Tänase päevani otsitakse töökuulutuses „nooruslikku“ kolleegi või kuni 35-aastast müüjat.
Nüüd on toonastest noortest, nii-öelda võitjate põlvkonnast saanud needsamad 55+ aastased. 30 taasiseseisvumisaasta jooksul on okupatsiooniterror kadunud, kõige muu hulgas on tublisti arenenud ka meditsiin ja haiguste ennetus. Töökohad on muutunud ohutumaks, eluviisid tervist säästvamateks, keskkond puhtamaks, kodud mugavamateks ja ei hallita ega külmu enam nii sageli kui nõukogude aja lõpul.
Valmis uuteks sihtideks east sõltumata
See kõik on muutnud tänased 55+ inimesed sarnasemateks 30 aasta taguste 35+ inimestega. Mõtteviis, et 55+ inimesed vastavad loo alguses toodud kirjeldustele ja ei olevat seetõttu enam sama head töötajad kui 25-aastased, on aga visa kaduma.
Meenutagem aga seda, millised pöörased muutused algatasid ja viisid läbi eakamad inimesed Eesti taasiseseisvumisel ja kui oluline roll oli meie emadel-isadel, vanaemadel-vanaisadel kõiges selles, mis tänaseks saavutatud. See võiks olla piisav meenutamaks, et inimene on võimeline imelisteks muudatusteks ja uuteks, entusiastlikeks sihiseadmisteks igas vanuses. Pealegi teeb tööd ja seab sihte konkreetne inimene, mitte tema isikukoodi algusnumbrite kombinatsioon.
21,2 aastat oli keskmiselt jäänud elada 1991. aasta 50-aastasel mehel. 2019. aasta sama vanal mehel on eluaastaid jäänud keskmiselt 26,9.
27,9 aastat oli keskmiselt jäänud elada 1991. aasta 50-aastasel naisel. 2019. aasta sama vanal naisel on eluaastaid jäänud keskmiselt 34,1.
Allikas: Eesti Päevaleht
Avaldatud: august 22, 2021
