Käimlate nappus linnaruumis võib tekitada eri sorti tervise- ja muid hädasid. Eriti tugevasti lööb probleem naisi ja puuetega inimesi.
Soe suvepäev. Istute sõpradega pargis, räägite juttu, joote mineraalvett, nagu vaja, et mitte päikesepistet saada. Varem või hiljem on tarvis minna tualetti. Aga ei saa! Avalikku käimlat läheduses ilmselt pole, sest need on tõelised haruldused. Küllap on võimalik end kergendada mõne ettevõtte WC-s, kui juhtub kaasas olema paras rahasumma. Kui mitte, tuleb leida võimalus sularaha välja võtta või raha infoletis lahti vahetada, põis pingul. Eriti hull on lugu, kui juhtute liikuma ratastooliga, sest tõenäoliselt pole teie vajadustele üldse mõeldud või kui ongi, on käimlauks lihtsalt lukku pandud.
Tualette napib avalikus ruumis niigi, kuid eriti teravalt paistis probleem silma rangete koroonapiirangute ajal, kui kaubanduskeskused ja söögikohad olid suletud. Pikematel jalutustel käinud linlased kirjeldasid, kuidas võimalus end kergendada, mida võiks pidada justkui enesestmõistetavaks inimõiguseks, tekitas kõva peavalu. Kui eraettevõtetele loota ei saa, on WC-sse pääseda näiteks Tallinna linnaruumis üsna keeruline. Terve Tallinna peale on 18 püsivat avalikku tualetti, mis töötavad aasta ringi. Võrdluseks: elanikke on Tallinnas 444 556.
Linn püüab olukorda parandada. Juunikuus lisandub linnaruumi veel kolm klosetti. Suvehooajaks lisatakse 45 ajutist käimlat. Aasta lõpuks peaks Männi pargi ja Tondiraba pargi valmimisega lisanduma veel kuus WC-d ning tulevikus on plaanis paigaldada eri asukohtadesse 34 ühekohalist täisautomaatset ja isepuhastuvat avalikku väliklosetti.
Tartu linnas on kümme avalikku käimlat: neist neli Anne kanali ääres ja ülejäänud kesklinna-Supilinna kandis. Aasta ringi avatud WC-d on neljas paigas, neist kaks tasulised. Tartu linnavalitsuse linnamajanduse osakonna juhataja Rein Haak arvab, et kesklinnas on tualette piisavalt.
Ent pelgalt tualeti olemasolu ei tähenda veel, et kõik hädalised seda kasutada saavad. Helen Bokmann on noor naine, kes liigub ratastooli abil. Kodust välja minnes ei saa ta kunagi kindel olla, et WC-sse pääseb. Ta ütleb, et uurib enne väljaminekut alati ligipääsetavuse kohta ja valib eelkõige kohti, kus teab, et klosetti pääseb. Sellegipoolest on tal rääkida lõputult kurioosseid lugusid millestki nii argisest kui tualetiskäik.
Seadus näeb ette, et kui ühiskasutatavate ehitiste juurde kuuluvad ka tualettruumid, planeeritakse liikumispuudega isikute tarbeks 2% kabiinide arvust. Asutuste tavaline praktika on aga invatualette lukustada, mis tähendab, et isegi kui tehniliselt on nõue täidetud, jääb WC sihtrühmale tihtilugu kättesaamatuks või peavad nad sinna pääsemiseks nägema kurja vaeva.
Võtme saab kahe nädala pärast
Mõnikord pääseb käimlasse koodiga, teinekord tuleb vajutada spetsiaalsele kutsunginupule, mõnikord minna kellegi käest võtit küsima. Näiteks kord käis Bokmann Pühajärvel ja leidis rannahoonest eest lukustatud tualeti.
Uksel oli telefoninumber, mis kuulus linnaametnikule. Tema teatas aga helistamise peale, et on puhkusel ega tule tagasi enne kaht nädalat. „Mul ei ole kaht nädalat, ma pean nüüd ja kohe vetsu saama,” oli Bokmann pahane. „See on tavaline olukord. Vetelpäästjad olid väga abivalmid, aga nad ütlesid ka, et nende käed on seotud – kui võti on otsapidi kuskil Võrus, siis pole midagi teha.”
Teine kord läks Bokmann sõbrannaga Tallinnas Lennusadama taga asuvale kaile. Ka sealsesse rannahoonesse on ehitatud invatualett (kuhu viib, muide, ratastooliga raskesti läbitav sakilistest kividest sillutis). Inva-WC uks käib lahti koodiga. Koodi kuskil kirjas pole ja kui naised pärisid seda turvameestelt, ei osanud nemadki aidata. Bokmann hakkas proovima eri numbrikombinatsioone, kuni avastas juhuslikult õige ja pääses tualetti.
Sageli tuleb invatualeti võtit käia eraldi küsimas näiteks kaubamaja infoletist, milleks häda korral ei pruugi tegelikult aega olla. Võtme küsimise nõue on seda kurioossem, et inva-WC kasutajatel on liikumisraskuste tõttu keskmisest keerulisem minna võtit maja pealt taga otsima. Eesti liikumispuuetega inimeste liidu endise tegevjuhi Lili Tiri sõnul põhjendavad asutused invatualettide lukustamist hügieeni tagamisega: kui käimlad oleksid avatud kõigile, oleksid need räpased ja liikumispuudega inimesed ei saaks neid kasutada. Liikumispuudega inimesed jällegi viitavad, et kasutada ei saa nad neid ka praegusel moel. „See on tegelikult korralduslik laiskus – organiseerige siis pidev koristus,” sõnas Tiri. „See ei ole mingi vabandus. Võtit otsimas käia on niivõrd tülikas ja kunagi ei tea, kus see on. Heal juhul on kirjake ukse peal, halvemal juhul ei ole.”
Invatualettide lukustamise teemal on pöördutud ka võrdõigusvoliniku Liisa Pakosta poole. Viimane pöördumine tuli Pakosta sõnul Tartu bussijaamast, kui inimene hakkas ühissõidukiga tööle minema ja soovis enne klosetis käia. „Tal läks WC-võtme saamiseks järjekorras nii kaua aega, et juhtus õnnetus. Ta arvas, et saab õnnetuse likvideerimisega hakkama, aga selgus, et WC-s pole ka käsidušši, mis majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi nõuete järgi tegelikul peab invatualetis olema. Ehk tualett ei vastanud ka nõuetele. Lõpptulemus oli see, et inimesel jäi tööle minemata.”
Bokmann kirjeldas, et isegi kui asutusel on invaklosett olemas ja see on avatud, hoiustavad nad selle ukse ees sageli näiteks kaste või laste söögitoole, nii et WC-s käimiseks tuleb ikkagi eraldi abi paluda. „See pole suur asi, aga miks ma pean alati eraldi mainima, et lähen vetsu? Miks ma ei või lihtsalt ust lahti teha ja minna? Alati peab see olema mingi seiklus,” arutles Bokmann.
Kui erivajadusega inimesel õnnestubki käimlasse pääseda, on ka sealne olukord suuresti loterii. Näiteks kasutatakse invatualette sageli koristaja laoruumina, kuhu on toodud puhastusmasinad ja mis on laotud kaste täis. Maanteeäärsetes tanklates on olukord veel hullem kui linnas, ütles Eesti liikumispuuetega inimeste liidu tegevjuht Veiki Laan. „Seal tavaliselt ongi invatualett vaheladu. Ma saan aru, et kuskil on vaja hoida tühja taarat, pesemistarbeid ja moppe, aga miks see just invatualett peab olema, sellest ma aru ei saa.”
„Kui läheb väga hästi ja me invatualetti sisse saamegi, siis see, et paberirull on kättesaamatus kauguses, kuskil teises seinas, on täiesti tavapärane,” tõi Laan esile. „See ei üllata enam mitte kedagi. Inimene juba teab, et enne potile minemist võtab paberirulli endaga kaasa.” Ebafunktsionaalsest ja ligipääsetamatust sisustusest on palju näiteid.
Tualetis koos kohviku töötajaga
Eriti markantne kogemus on Bokmannil ühest Balti jaama söögikohast. Faktiliselt on seal invatualett olemas, aga selle sisustus on õige kummaline: näiteks asub bideedušš klosetipoti vastas, kaugel ruumi teises otsas. WC-paber on mingil põhjusel kinnitatud hoidiku külge tabalukuga. Turvanöör, mis on nähtud ette selleks, et õnnetuse korral saaks abi kutsuda, on kõrgelt läbi lõigatud, nii et kätte seda ei saa. Kõige tipuks avaneb töötajate ametikäik otse käimlasse. Ükskord astuski kohviku töötaja lihtsalt sisse, kui Bokmann parasjagu tualetis oli.
Lili Tiri rääkis, et sageli on klosetipotid vale kõrgusega, näiteks liiga madalad. Käetoed puuduvad või on ebastabiilsed. „Sellest ju kõik üldse algab, kas sa sinna sisse mahud. Invatualetil peaks olema pöörderaadius 1500 mm, et saada end ratstooliga kenasti ringi keerata. Väiksemaid mõõte on ette tulnud ja väiksema tooliga inimene saab seal ka hakkama, aga kui sa lähed elektritooliga, siis jääd hätta.”
Häirenööri lae alla sidumine on tavapärane praktika, aga peale selle ei jõua nööri või kutsunginupu sõnum sageli mitte kuhugi, ütles Tiri. „See peab minema ikkagi inimkontaktini, et keegi tuleks appi,” rõhutas ta.
Tihti on jäetud mõtlemata ka kõige lihtsamatele aspektidele, näiteks ei saa ratastoolikasutajad end üldjuhul invatualeti peeglist näha. „Peeglid on pandud nii kõrgele, et sinna sisse saab vaadata püsti seisev inimene, aga meie, toolikad, näeme sealt oma juuksetutti, kui väga hästi läheb,” sõnas Veiki Laan. „Need on pisiasjad, aga ma arvan, et need on olulised.” ●
“Eriti hull on lugu, kui juhtute liikuma ratastooliga, sest tõenäoliselt pole teie vajadustele mõeldud.”
“Lennusadama taga käib inva-WC uks lahti koodiga, aga kombinatsiooni kuskil kirjas pole.”
“Kui erivajadusega inimesel õnnestubki käimlasse pääseda, on ka sealne olukord suuresti loterii.”
Helen Bokmann näitab, et ratastoolis inimene ei ulatu kuidagi abi kutsumiseks mõeldud nöörini. Pealegi avaneb Balti jaama toidukohas asuvasse invatualetti töötajate ruumi uks. Fotod: Kiur Kaasik
18 püsivat, aasta ringi töötavat avalikku tualetti on kõigi nende elanike peale Tallinnas.
444 556 elanikku on Tallinnas.
10 avalikku tualetti töötab märksa väiksema elanike arvuga Tartus.
45 ajutist tualetti lisandub suvehooajal.
Anette Parksepp
Standard tervetele meestele
Kuna paljudel naistel on menstruatsioon, tähendab see, et avalikes tualettides oleks vaja käsidušši – eriti olukorras, kus prügi vältimiseks otsustab üha enam naisi vahetada hügieenisidemed ja tampoonid menstruatsioonianuma vastu. „Menstruatsioonianumat saab kasutada ainult siis, kui WC-s on käsidušš,” sedastas võrdõigusvolinik Liisa Pakosta. „Rääkisime sellest ka meestearstidega ja tuvastasime ühiselt, et üldine avaliku WC standard on mõeldud meesterahvastele. See täidab kõik nõuded, mida on vaja keskmisel tervel meesterahval, aga see ei kata neid nõudeid, mida on vaja suure osa naisterahvaste jaoks, rääkimata erivajadustega inimestest.”
Ainus õigusakt, mis avalike tualettide nõudeid reguleerib, on majandusja kommunikatsiooniministeeriumi ehitusseadustiku alusel kehtestatud määrus. Selles on kirjeldatud avalike invatualettide ehitusnõudeid. See määrus ei vasta Pakosta sõnul praegu kõigile puuetega inimeste konventsiooni nõuetele, olgugi et Eesti on konventsiooniga liitunud, sestap hakatakse määrust uuendama. Pakosta sõnul on arutatud, kuidas võiks määrust laiendada, et see ei puudutaks üksnes puuetega inimesi, vaid ka naisi, kelle vajadustele praegused avalikud tualetid ei vasta.
„Me nuputame, kas võtta näiteks puudega inimesed määrusest ära ja kirjeldada lihtsalt avalike WC-de nõudeid, et sinna oleksid hõlmatud ka naised – nii saaks täita eesmärgi jõuda pesemisvõimaluseni, vähendada 500 aastat laguneva prügi kogust ja pakkuda palju inimväärikamat keskkonda,” sõnas Pakosta. „Kindlasti tähendab see, et ühtlasi peab siis avalikke käimlaid olema piisaval arvul.” ●
Tualetipuudus on suurem probleem naiste jaoks
Ühendkuningriigis on aastatel 1995-2019 suletud pool avalikest tualettidest. „24-tunnise linna reklaamimise tõttu, mida ilmestab noorte meeste joomiskultuur, on koos tualettide sulgemisega sagenenud tänaval urineerimine. See loob linnatänavatel head tingimused varem välja tõrjutud haigustele, mis levivad vee kaudu,” kirjeldas 2006. aasta teadusartiklis Briti linnaplaneerimise professor Clara Greed.
Professori sõnul on käimlate sulgemise mõju naistele olnud vähem näha, kuid see on sama oluline. Naised hakkavad tualettide puudumise korral tõenäolisemalt häda „kinni hoidma”, mis võib viia uriinipidamatust põhjustavate terviseprobleemideni. „Eakad ja erivajadustega inimesed võivad lihtsalt vältida väljas käimist, sest kardavad, et seal pole tualetti. Olemasolevad WC-d võivad olla kasutuskõlbmatud,” kirjeldas professor. Näiteks võivad tualetid olla sobimatud lapsevankri või pagasiga naistele, rasedatele või eakatele, sest sissepääsud on liiga kitsad, kabiinid väikesed või viivad käimlani astmed.
Naistel on eriti suur vajadus avalike tualettide järele, sest nemad käivad päevasel ajal linna peal asju ajamas, kasutavad ühissõidukeid rohkem kui mehed ja saadavad sagedamini lapsi, eakaid või erivajadustega sugulasi, kirjeldas Greed. „Uuringud on näidanud, et üks neljast 35-70-aastasest Euroopa naisest kannatab mingil määral uriinipidamatuse käes. Samal ajal on paljudes linnades naistele vähem avalikult kättesaadavaid tualette kui meestele.”
Briti kirjanik Caroline Criado-Perez käsitles sama probleemi oma raamatus „Nähtamatud naised”. Muu hulgas viitas ta, et võrdsele pinnale paigutatud naiste ja meeste tualetid võivad pealtnäha paista võrdväärse ja õiglase lahendusena, kuid tegelikult see nii ei ole. Meeste käimlates on üldjuhul nii kabiinid kui ka pissuaarid, mis tähendab, et ühele pinnale mahub end korraga kergendama rohkem inimesi kui naiste WC-s. ●
Ajast ja arust mündimakse
Avalikus linnaruumis leevendavad klosetinappust eraettevõtted, kuid sinna pääseda pole niisama lihtne. Kohvikus peab selleks tõenäoliselt näiteks joogikese ostma või kasutuse eest maksma. Kaubanduskeskustes tuleb maksta automaati, mille jaoks on vaja täpset raha. Nii võib juhtuda, et kui inimene jõuab keskuses tualetini, avastab ta, et rahakotis on 20-sendise asemel 50-sendine ja tuleb seigelda tagasi infoleti juurde, et raha lahti vahetada. Üha rohkem lisatakse avalikele WC-dele kaardimaksevõimalusi, kuid siiamaani nende olemasolule kindel olla ei saa. Ajal, kui paljud enam sularaha kaasas ei kanna, muudab üksnes sentidega maksmise võimalus samuti tualetis käimise ligipääsmatumaks.
Tartu linnale teeb mündimakse puhul peavalu, et inimesed topivad makseautomaati kõiksugu asju, mis mündiava ummistavad. Linn loodab ajapikku avalikele tualettidele kaardimakse võimaluse luua. „Küsimus on tehnoloogias, millega need kunagi tarniti. Nüüd pole enam sidega probleeme, varem oli ja seetõttu selline valik,” selgitas Rein Haak.
Allikas: Eesti Päevaleht
Avaldatud: juuni 9, 2021
