Meestöötajatele kingiti veini, naistele lilli. Naised aga tahtsid ka veini!
Ikka seda küsitakse ja vastan, et kinkige, mida tahate ja mida rohesüdametunnistus ning pangakontojääk pärast elektri- ja soojaarveid lubab, ent väikeseid nüansse selles teemas ometigi on.
Olnud alles hiljuti üks auväärne riigiasutus, kes tavatses kinkida meestele pudeli majaveini ja naisena sündinuil tuli leppida lilledega. Et kingitud hobuse suhu ei vaadata ja maailm sellisest erinevast kohtlemisest ei peatunud, siis ei võtnud keegi otse öelda, et komme ma ei taha, küll aga pudelit. Pole ka päris kindel, mis mulje ühest ontlikust naisterahvast seepeale jääks, eks ole.
Kingi eesmärk on selle saajat rõõmustada. Lilleõis ei pakkunud aga võrreldes majaveiniga kaugeltki sama rõõmu ja lõpuks praktikat ikkagi muudeti.
Vahest küsivad ürituste korraldajad, kas nad võivad teha meestele ja naistele erinevaid meenekotte. Või pärivad tööandjad, kas nad tohivad oma meessoost töötajaid ja naissoost töötajaid erinevate kingitustega meeles pidada.
Miks mitte, kui selline soov on või tuleneb vahe toodetest endist. Mu isiklik lemmik-silmakreem on Eesti toode meeste seeriast, aga kui ettevõte kingib näiteks meestele meestele mõeldud dušigeeli ja naistele sama naiste seeriast, siis on see ettevõtte vaba valik.
Võrdse kohtlemise põhimõtte vastu eksimine võib sündida siis, kui meestele kingitakse kuldkell ja naistele tahvel šokolaadi, või vastupidi. Teisisõnu ei tohiks juhul, kui on mõeldud pista naistele ja meestele soo järgi pihku erinevad asjad, nonde väärtus oluliselt erineda.
Ettevõttel pole kohane kinkida optsioone üksnes meessoost töötajatele, ulatades samal ajal naistele kotikese kehakreemidega. Optsioonid võivad pealegi olla seotud motivatsioonipaketiga ja nii on kuri igal juhul karjas.
Kõigile mõeldud kinkide puhul on muidugi mõistlik silmas pidada erinevas vanuses inimeste võimalusi ja ka seda, kas meenest on rõõmu ka erivajadustega inimestele. Näiteks ei sobi alkohol kingiks siis, kui kollektiivis on alla 25-aastaseid (soovituslik miinimumvanus sõltuvust tekitavate ainete manustamise puhul), alaealistest rääkimatagi.
Peenmotoorikat eeldavat kinki ei tasu jälle õrritamiseks anda nendele, kellel nii silm kui käsi juba töntsimad. Need on ju kõik tegelikult elementaarsed terve mõistuse ja viisakuse reeglid.
Niisama elementaarselt ja üldmõistetavalt ei trügi ükski paragrahv ühelgi moel segama inimeste kinkimisrõõmu pere ja tuttavate ringis. Täitsa vabalt saab kinkides lähtuda üksnes selle saaja eelistustest. Kellelgi kõrvalt pole midagi kobiseda, kui vanaema saab lõpuks jõuluvanalt ammu ihaldatud uue nurksae, vanaisa aga maitsekas karbis mulineede komplekti. Peaasi, et kink selle saajat kogu tema isikupära sädeluses rõõmustab!
Kingid on veidi teravamas valgusvihus aga siis, kui kinkija on avaliku sektori asutus või mistahes haridusasutus. Küll on jõudnud minuni lapsevanemate pahameelt, kui tüdrukud on saanud lasteaias päkapikkudelt raamatu, poisid aga mänguauto. Sel juhul on pahased mõlemast soost laste vanemad. „Mis mõttes said poisid ägeda mänguasja, aga minu tütar raamatu, mis ju kedagi ei huvita!“ – „Kuidas te võisite pidada minu poega mingiks poolearuliseks ja anda talle signaali, et raamatud polevatki temasugustele, pealegi on rekkajuhi töö tervist kahjustav!“
Ka lastele endile tuleb see sageli mitte just toreda üllatusena – siiamaani tegime kõiki asju koos, ja nüüd on järsku kingid selle järgi erinevad, kas ma olen poiss või tüdruk. Südamest, olgugi veel väikesest, tuleb küsimus, et kas nii on õiglane? Lapsed tunnetavad uskumatult hästi seda vaba valiku barjäärina, kui neid üritatakse toppida kitsale rööpapaarile, mis viib ainult ühes, piiravalt soostereotüüpses suunas. Lasteaedadele, koolidele, huvikoolidele, kutse- ja kõrgkoolidele on kõigile pandud riigikogu poolt kohustus kõiges haridusse puutuvas poistele ja tüdrukutele tegelikkuses võrdseid võimalusi pakkuda. Puudutab see ka meelespidamisi ja tunnustamisi.
Juhul, kui kingitused ja nende valik on lapsevanemate või laste endi initsiatiiv, millesse lasteaed või kool üldse ei sekku, siis reegleid enam pole. Lapsevanematel tasub muidugi mõelda, milliseid sõnumeid lapsed tegelikult jõulutaadilt väärivad. Kas ikka tasub põngerjatele rõhutada, et nende huvid peavad olema täiskasvanute poolt suunatud? Samasugune mitteliigategemise reegel kehtib riigisektorile. Inimesi ei tule mitte ühesugusteks, vaid üheväärseteks pidada. Kui näiteks valla hoolealused saavad jõuluks kingikoti, siis ei tohiks selle väärtus erineda nende tunnuste alusel, mis inimesest endast ei sõltu.
Mõni võib nüüd toriseda, et kas poleks siis juba lihtsam kinke üldse mitte teha. Tegelikult on ju kinkimine lihtne, kui lähtuda saaja soovidest, mitte aga enda seisukohtade pealesurumisest. Igal aastal üha rohkemad kinke tõepoolest ei teegi, vaid pöörduvad tagasi traditsiooniliste jõulude juurde, kus väärtus oli koos olemisel ning üksteise, lugude ja toitude üle rõõmustamisel. Täiesti torisemisvabalt!
Allikas: Eesti Päevaleht
Avaldatud: detsember 12, 2021
