Laupäeval, 19. jaanuaril toimub Tallinnas Naiste marss. See on osa üleilmsest marssimisest, kus naised ütlevad õlg-õla kõrval välja neid asju, mis on naistele olulised. Üleilmseks muutumine on toimunud kibekähku. 2017. aastal toimus esimene marss Washingtonis vastulausena Donald Trumpi presidendiks valimisele ja seda on nimetatud suurimaks ühepäevaseks demonstratsiooniks USA ajaloos. Nii edukale algusele järgnes loogiliselt teine marss aastal 2018, mille keskmes oli Power to the Polls liikumine. Eesti mõistes võiks see tähendada, et kasuta oma häält poliitilistel valimistel, valides naisi. Peale viimaseid valimisi osutuski Ameerikas valituks rekordarv naisi, sealjuures sai Kongress juurde eri vanuses ning eri taustaga naisliikmeid.
Tänavu on emamarsi korraldajate agendas poliitikute vastutus kogu valimisperioodi vältel ning kõiki inimesi ja nende õigusi arvestavate poliitikate selgem väljendus poliitilistes dokumentides. Ometi pole marss ning selle korraldamisega seotu pilvitu – USAs on üleval süüdistused kodanikuallumatuse üle piiri minekus (mis päädis sadade naiste arreteerimisega 2018 aastal USA Senati aatriumis). Korraldajad nimetavad seda heaks õppetunniks ja seda see kahtlemata on. Teame uuringutest, et ka näiteks Briti kohati vägivaldseks kujunenud võitluses naiste valimisõiguse eest oli oma tähtis roll kõigil – nii tasakaalukatel diplomaatidel kui ka neil, kes aknaid sisse viskasid – ja see ei ole siin mingi õigustus, ammugi mitte üleskutse vägivallale või avaliku korra rikkumisele, vaid lihtsalt tõdemus, et nii on olnud.
Praeguste naiste marsside suurim väärtus on minu meelest kahes asjas. Esiteks ajal, mil iga poliitikaga tegeleva inimese kraesse kiputakse kleepima küll nagu mingi lollaka, või vähemalt imeliku inimese kuvandit, siis on jube oluline rõhutada, et demokraatia ja vabadus püsib üksnes poliitikaga aktiivselt tegelevatel inimestel, kes panustavad oma nime, näo ja vaba ajaga pere ja muude tegemiste arvelt. Ja et need inimesed on tegelikult igaüks sügavat austust väärivad. Teiseks meeldib mulle väga see, et Washingtoni emamarss on algusest peale püüdnud saavutada naiste teemades suuremat katvust, üle valdkondade, nahavärvide, vanuste, puuete, usutunnistuste ja poliitiliste vaadete.
Üks tore asi veel. Meediaajastul on alati kasuks, kui üritusel on oma selged eraldustunnused. Kollaseid veste siin ei kanta, teemaks on hoopis ise heegeldatud, kootud või õmmeldud mütsikesed, mis koosnevad kahest ristkülikust. Kui sellise lõikega mütsike pähe tõmmata, tekivad sellele kaks kõrvakest. Soovituslikult peaks need mütsikesed olema soostereotüüpset värvi – roosad, punased, bordoovärvi, lillad või neid värve kasutades kirjud. Mulle see värvivalik ei meeldi oma piiratuses, aga saan aru, et see toetab üritusel osalejate ühtekuuluvustunnet.
Neil, kes marsil osaleda ei saa, aga tahavad kaasa aidata, on mütsikese abil loodud lihtne võimalus – heegelda või koo osalejale müts, pane sinna sisse oma sõnum ning anna see marsil osalejale! Kuna ma olen 19. jaanuaril ise Tallinnast eemal, ja ühtegi head eestikeelset mütsiõpetust ma veebist ei leidnud, siis lõin ise korvipõhjast leitud lõnga abil oma mustri, mis on tõenäoliselt maailma lihtsaim. Mütsi valmistamine võtab aega kuni kaks tundi ja mustri leiad siit.
Avaldatud: jaanuar 17, 2019
