Tantsupeo eel ja ajal oli vihma ja õhk lausa kihutas ringi. Pirital jäeti raju tõttu Spinnakeri võistluspäev ära (ja seda kalipsodes purjetajatel, eks ole, kelle veekarastus on tublisti üle Harju keskmise).
Pealinna tänavaid mitte vabal tahtel mõõtvatel täiskasvanutel oli raskusi oma vihmavarjude tuulekahjustustest säästmisel. Isegi koerad vaatasid õueminekule tavapäratu kõhklusega. Ent särasid kõik need väiksed ja suured, kel seljas triibuseelikud või põlvpüksid, üll’ triigitud uhke pluus, mida keebindus vaevu või viltu kattis. Ja, nagu uudistest sai lugeda, pidutsesid iidsete tavade kohaselt hiljem veel edasigi.
Sellega sai ilmselgeks vähemalt kaks tõsiasja. Esiteks – lapsed on meil tugevast puust. Ja teiseks – eesti rahvuspidu on parimas mõttes joovastav.
Mõlemad asjad on viimasel ajal ka kahtlusenoote tunda saanud. Et kas laulu- ja tantsupidu ikka tohib tänapäeval olla hümn eestlaste rahvustundele. Isegi tõrvik olla kahemõtteline? Või kas laps, kes tänaval omal vabal tahtel koolivaheajal tööampsuna ajalehte müüb, ikka jaksab seda teha. On kotis lehti viisteist, et siis on kahjulik?
Tegelikult hea, et küsitakse. Sest nii saab igaüks globaliseerumisest ja tervet mõistust ületavast ülehoolitsusest süüdet saanud kõhklused enda seest läbi lasta. Ja vaadata Kalevi staadionil ning Lauluväljakul lastele otsa.
Vastused vaatavad teile ausa naeratusega vastu. Klaas on vähemalt pooltäis, olgugi vihmaveest.
Siia jäävad kas need lapsed ise või hargmaise valiku puhul osa nende hingest. Jäävad eesti kultuuri, mis on ja edeneb väärikalt maakera teiste kultuuride kõrval. Ja nad on täitsa tegijad, vaatamata mõnele nohule või villile (neid saab mujaltki).
Kui oleks ilusam ilm olnud, siis poleks kõik vaimustav ja argipäevatülpinuid julgustav nii vesiselgelt esile tulnudki. Nüüd aga oli eriti võimas.
Noorus ja rahvus on tugevused, mitte nõrkused.
Aitäh korraldajatele, et mõeldi ka nägemispuudega inimestele.
Aitäh ja pidage vastu!
Delfi.ee 01.07.2017
Published July 1, 2017
