Sõjapõgenik Irina võib kergendatult hingata. Vaevaline koduotsing lõppes edukalt ja oktoobris kolib ta tütrega ühiselamust omaenda kodusse. „Me ei põgenenud vaesuse ega halva elu eest. Me oleme normaalsed inimesed, kes käivad tööl, et toita oma lapsi,“ kummutab ta üürileandjate hirme ukrainlaste ees. Missuguste tõkete taha takerduvad sõjapõgenikud koduotsingul?
Saue asumiselts on parim vaste sõnale kogukond. Asumiselts korraldab ukrainlastele kaks korda nädalas eesti keele tunde, aga aitab ka kodu leida.
Sauelane Jaanika Käärst käib vabatahtlikuna põgenikega kodusid vaatamas, nõustab neid ja on ka tõlgi eest. Irina leidiski endale elupaiga tänu Jaanikale. Ilona ja Lesja aga alles otsivad üürikodu.
„Meil on tänu Jaanikale üürileandjatega palju kergem suhelda,“ kiidab Irina.
Edulugu kõrvale jättes on Jaanikal aga üldiselt olnud kehvad kogemused. Sõjapõgenikke ei usaldata. Kardetakse, et ukrainlased ei ole maksejõulised, mis siis, et nad käivad tööl. Samuti peljatakse keelebarjääri – noorem generatsioon ei suhtle vene keeles.
Teinekord saab jälle takistuseks laps. Irina räägib, kuidas käis Jaanikaga korterit vaatamas: „Ma olin lapsega ja omanik küsis, kas see on minu laps. Jaanika vastas jaatavalt. Sellepeale ta ütles, et ukrainlane ja lapsega – ei, meie ei võta! Tulin koju ja olin väga solvunud.“
Ühikasse kolisid Z-kandjad
Viimased kolm kuud ukrainlastega tegelnud maakler Jana Pavlenko (pildil) ütleb sama: pilt ei ole midagi ilusat. „Sageli öeldakse ilma pikema jututa, et sorry, üürime ainult oma inimestele. Kui sul on lapsed, võid ennast üldse maha kriipsutada,“ räägib ta.
Pavlenko kummutab müüdi, justkui peaks lastega emasid kuidagi eriliselt kohtlema: „Ei ole nii, et üksikema lapsega võib üürikodus elada nii kaua, kui tahab. Igaühel on õigus vajadusel kohtusse pöörduda.“
Momendil elavad kõik kolm naist veel ühiselamus. See on raske, kui oled harjunud omaette elama.
„Seal pole kohta, kus saaksid tööd teha,“ lausub Ilona, kelle toas on neli inimest ja koer.
„Seal pole isiklikku ruumi,“ sekundeerib Lesja, kes elab koos tütrega.
Lesja räägib ka, kuidas mõni aeg tagasi kolis ühikasse kolm meest, kes olid väga lärmakad ning ühel oli pusa peal suur Z-täht. Lesja autol on Ukraina numbrimärk ning auto signalisatsioon üürgas kogu öö. „Perenaine rääkis nendega ja nüüd on kõik hästi, aga ikka on hirmus, teades, mida Z-täht tähendab,“ möönab Lesja.
Ei oota kodu kandikul
Kuigi Ilonale ja Lesjale pole Sauel veel koduleidmisel õnn naeratanud, soovivad nad siiski just sinna elama jääda. „Me töötame siin ja lapsed käivad siin koolis. Meie täiskasvanutena saaksime küll hüpata rongile ja mujale minna, aga lapsed – väga ebamugav oleks,“ lausub Irina.
Tal on seitsmeaastane tütar, Ilonal üheksa-aastane poeg ja 17aastane tütar, Lesjal 11aastane tütar.
Tallinnas arhitektina töötav Lesja räägib, et lapsed ei saa veel eesti keelest hästi aru ja sellepärast on raske sõpru leida, kuid see tuleb ajaga.
„Siin on väga turvaline. Meil Ukrainas tavaliselt ei käi lapsed omapäi ringi, aga siin saab nii teha,“ kiidab Lesja.
„Eks lapsed õpivad keeli kiiremini,“ täiendab Ilona, kes otsib veel tööd.
Ka lasteaias töötav Irina kiidab Sauet: „Meil on siin eesti keele kursused, sõbrad. Meile meeldib, et Saue on vaikne linn. Lapsed saab rahulikult kooli lasta, ei pea muretsema.“
Just kodu leidmine on kõigile kolmele Eestis elades suurimaks katsumuseks kujunenud. Irina paneb üürileandjate südamele: „Me ei põgenenud vaesuse ega halva elu eest, nagu meisse siin suhtutakse. Me oleme normaalsed inimesed, kes käivad tööl.“
Lesja lausub niisamuti, et sõjapõgenikud on maksevõimelised: „Hakkame maksma üürileandjale nii, nagu me maksame ühikakoha eest. Käime tööl, et tagada endale normaalne elu. Selline, nagu meil oli Ukrainas.“
Markantse näitena üürileandja skepsisest räägib Käärst, kuidas ukrainlasele anti pihku taotlus, kus küsiti privaatseid andmeid: kus sa töötad, kui suur su palk on, kus su lapsed koolis käivad. Samuti küsis üürileandja õigust uurida tööandja maksejõulisust ja teha kodusoovija kohta päring maksehäirete registrisse. „See tekitas tõsiselt pahameelt! Selliseid isiklikke andmeid ei tohi üürilepingu sõlmimiseks küsida,“ sõnab ta.
Ukrainlased on Käärsti kogemuse põhjal valmis maksma iga kuu 500 eurot pluss kommunaalid. „Nad ei oota, et keegi neile kodu kandikul kätte annaks,“ lausub ta.
Võrdõigusvolinik taunib diskrimineerimist
Kinnisvaramaakler Jana Pavlenko sõnul toimub kõige kiuste sõjapõgenikele Tallinnast majutusvõimalusena välja pakutud laeva Isabella pealt suur liikumine üüripindadele. Ukrainlasi motiveerib hirm, et neil tuleb kolida mõnda väikelinna. „Et jumala eest kuhugi Saaremaale ei satuks!“ naerab Pavlenko, kelle sõnul peab ukrainlastele selgitama, et elu on ka väljaspool pealinna.
„Saab hakkama! Kokkuvõttes on siiski ka häid tulemusi olnud. Paljud leiavad kodu ka tänu sellele, et teen sotsiaalmeediasse postitusi,“ jääb maakler Pavlenko optimistlikuks.
Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku asetäitja Siiri Grünbaum räägib, et probleem on tekkinud kahe seaduse kokkupõrkes. Ühest küljest ütleb põhiseadus, et kui inimene on vara omanik, võib ta vara vabalt vallata, kasutada ja käsutada.
„Inimesed arvavad, et see õigus on piiramatu või abosluutne. See õigus ei ole absoluutne, sest põhiseadus ütleb ka, et selles osas võib seada kitsendusi. Üks kitsendus on võrdse kohtlemise põhimõte, mis ütleb, et kui avalikkusele pakutakse kaupasid ja teenuseid, siis ei tohi inimesi erinevalt kohelda rassi, rahvuse, soo ja muude tunnuste järgi,“ selgitab ta.
Grünbaumi sõnul ei ole aktsepteeritav, kui üürileandja ütleb, et ei soovi just ukrainlasele kodu üürida. Diskrimineerimine tähendabki seda, kui inimene või pere jääb eluasemest ilma oma rahvuse tõttu.
„Üleüldine hoiak, et äkki neil pole raha, pole põhjendatud. Üürniku vajadus saada eluase on suurema kaaluga kui üürileandja põhjendus rahapuuduse kohta,“ lausub Grünbaum.
Voliniku kantselei tegi kampaania, kus diskrimineerimisele juhiti tähelepanu loosungitega „vasakukäelistele ei üüri“ ja „tätoveeritutele ei üüri“. Sama sisutühjad on paljudel juhtudel ka põgenikele üürimisest keeldujate argumendid. „Kuigi kaebusi pole meile massiliselt jõudnud, siis kodu vajadus on vaimselt ja eksistentsiaalselt nii suure kaaluga,“ lausub Grünbaum.
Riik maksab ukrainlastele kahte sorti toetusi. Ühekordselt makstakse 1150 eurot üüritoetust (esimese kuu üür, kuludokumentide alusel hüvitatakse pisiremondi või mõne koduseadme soetamise kulud). Samuti saavad ukrainlased taotleda toimetulekutoetust – selle eest saavad põgenikud oma üürid ja kommunaalkulud ära maksta.
Diskriminiseerimise saab tuvastada ja selle eest hüvitise välja mõista kohus. Voliniku kantselei ei toeta aga mitte massilist kohtusse pöördumist, vaid seda, et teadlikkuse tõusuga muutuksid hoiakud ja suhtumised.
Allikas: Õhtuleht
Published October 5, 2022
