Diskrimineerimisvaidlustes on sätestatud jagatud tõendamiskohustuse põhimõte, mis tähendab seda, et tsiviilkohtu, töövaidluskomisjoni või võrdõigusvoliniku poole pöördunud inimene peab avalduses esitama faktid, mille alusel saab eeldada, et toimunud on otsene või kaudne diskrimineerimine (SoVS § 4; VõrdKS § 8).
Isik, kelle vastu avaldus on esitatud, peab nii kohtu, töövaidluskomisjoni kui ka voliniku menetluses ise tõendama, et ta ei ole võrdse kohtlemise põhimõtet rikkunud. Kui isik keeldub tõendamast, siis võrdsustatakse see diskrimineerimise omaksvõtuga (VõrdKS § 8 lg 1 ja lg 2, SoVS § 4 lg 2).
Nimetatud põhimõtet kasutatakse diskrimineerimisvaidluste lahendamisel sel põhjusel, et kannatanul on tavaliselt väga raske oma kahtlusi ammendavalt tõendada. Näiteks vaidlustes, mis puudutavad töötasu suurust või valikut tööle värbamisel, on teiste töötajate palgaandmed ja värbamisprotsessis valituks osutunud inimese kvalifikatsiooni ja oskuste näitajad teada tööandjale, kuid mitte avaldajale. Kui tööandja ei ole avaldajat diskrimineerinud, siis saab ta olemasolevate andmete esitamise abil diskrimineerimiskahtluse ümber lükata. Selleks, et tööandja saaks ennast kaitsta värbamisprotsessi kohta esitatud diskrimineerimiskaebuse korral, on tööandjal vaja värbamisprotsessi dokumendid alles hoida vaidlustamistähtaja lõpuni. Säilitama ei pea CV-sid, aga säilitama peab andmed ja kriteeriumid, mille alusel kandidaate hinnati ja mille alusel olid eelised töötajal, kes tööle võeti.
Kirjeldatud jagatud tõendamiskohustuse põhimõtet ei kohaldata halduskohtu- ega kriminaalmenetluses.
Kui diskrimineerimisvaidlus lahendatakse tsiviilkohtus, siis peab tööandja lisaks eespool kirjeldatud jagatud tõendamiskohustuse põhimõttele esitama andmeid ja tõendeid oma väidete kinnitamiseks kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku nõuetega. Arvestama peab ka individuaalse töövaidluse lahendamise seadusest tulenevaid erisusi (ITVS § 4 lg 4, § 20 lg 31).
Töövaidluskomisjon on haldusorgan ja tal on õigus tööandjalt nõuda tõendite ja andmete esitamist, mille alusel ta teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud (HMS § 38 lg 1).
Võrdõigusvolinikul on õigus arvamuse andmiseks saada teavet kõikidelt isikutelt, kes võivad omada diskrimineerimisjuhtumi selgitamiseks vajalikku informatsiooni, ja nõuda kirjalikke seletusi võimaliku diskrimineerimisjuhtumi asjaolude kohta, samuti dokumentide või nende koopiate esitamist tema määratud tähtaja jooksul. Teabe saamise õigus hõlmab ka andmeid töötajale arvutatud, makstud või maksmisele kuuluva tasu, tasustamise tingimuste ning muude hüvede kohta (VõrdKS § 17 lg 4).
Volinik võib nõuda isikustatud andmeid. Vastavasisulised andmed on vajalikud, et võrrelda, kas inimesi on koheldud ebavõrdselt.
Kui tunned, et Sind on ebavõrdselt koheldud, siis pöördu võrdõigusvoliniku poole meiliaadressil avaldus@volinik.ee või numbril +372 626 9059. Voliniku poole pöördumisel tagatakse pöörduja anonüümsus.
