Mis on sõnavabadus?
Sõnavabadus on üks inimese põhivabadustest. See on kirjas nii Eesti Vabariigi põhiseaduses kui ka Inimõiguste ülddeklaratsioonis. Sõnavabadus on õigus avaldada arvamusi ilma, et inimest selle eest […]
Sõnavabadus on üks inimese põhivabadustest. See on kirjas nii Eesti Vabariigi põhiseaduses kui ka Inimõiguste ülddeklaratsioonis.
Sõnavabadus on õigus avaldada arvamusi ilma, et inimest selle eest karistataks või muul moel halvemini koheldaks.
Sõnavabadus on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Sõnavabadus hõlmab ka infovabadust ehk inimese õigust saada avalikku informatsiooni.
Sõnavabadus ei ole piiramatu. Sõnavabadust saab piirata riigi julgeoleku huvides ja teiste isikute põhiõiguste ning ühiskonna üldiste huvide kaitseks.
Lubatud ei ole vale ja laimu levitamine ega teiste isikute au ja väärikuse kallale kippumine, nende alandamine ja solvamine.
Demokraatia tugineb sõnavabadusel. Maailmas on riike, kus sõnavabadus puudub. Nendes riikides kardavad inimesed öelda, mida nad arvavad, sest sellele võib järgneda karistus. Sõnavabadus aga annab valitsusele võimaluse teada, mida inimesed soovivad ja õigeks peavad.
Diskrimineerimise ehk inimeste halvemini kohtlemise keeld ei piira sõnavabadust. Sõnavabaduse hulka ei käi õigus jätta kedagi tööle võtmata selle pärast, et tal on väike laps. Samuti ei käi sõnavabaduse alla teise inimese solvamine tema rahvuse või puude tõttu või üleskutsed rünnata neid, kellel on soov luua lähedasi armastavaid suhteid endaga samast soost inimesega. Sõnavabaduse kaitse alla käib aga iga inimese õigus arutada, mida ja kuidas peaksid seadused kaitsma.
