Eestis on inimestel kohustus omandada põhikooliharidus. Koolikohustus kehtib kuni põhihariduse omandamiseni või noore 17-aastaseks saamiseni. Kuid me teame, et hariduse omandamine ei pea kaugeltki lõppema põhikooli […]
Eestis on inimestel kohustus omandada põhikooliharidus. Koolikohustus kehtib kuni põhihariduse omandamiseni või noore 17-aastaseks saamiseni. Kuid me teame, et hariduse omandamine ei pea kaugeltki lõppema põhikooli lõpetamisega või 17-aastaseks saamisega! Vastupidi — tänapäeval on tavaline, et inimene omandab töö ja pere kõrvalt uut haridust või haridustaset kõrge vanuseni. Paljud jätkavad vahepeal pooleli jäänud keskkooliõpinguid täiskasvanuks saades. Elukestev õpe on saanud tänases Eestis tähtsaks suunanäitajaks. Ometi esineb ka hariduse valdkonnas täiskasvanud õppurite diskrimineerimist.
Vanuseline diskrimineerimine hariduse omandamisel toimub näiteks siis, kui inimest ei võeta tema vanuse tõttu õppeasutusse vastu või teda koheldakse õpingute ajal teistega võrreldes halvasti. Halvasti kohtlemine on näiteks see, kui õpilasele heidetakse tema vanusenumbrit ette. Kaudne diskrimineerimine on näiteks siis, kui õpilaselt nõutakse millegi teadmist, mida ta pole õppinud, sest ta käis koolis teisel ajal. Sellisel juhul peab kool andma aega ja võimalusi puuduolev osa järele õppida. Kellelegi ei tohi keelata haridusele ligipääsu või panna talle teistest õpilastest kehvemaid hindeid lihtsalt selle pärast, kui vana ta parajasti on. Näiteks võib ka juhtuda, et inimest diskrimineeritakse gümnaasiumis mitte niivõrd selle pärast, mis soost või rahvusest ta on, vaid selle põhjal, mida temast kui ühe või teise vanuserühma esindajast arvatakse.
Diskrimineerimise keeld kaitseb kõiki praeguseid ja tulevasi õpilasi ja tudengeid kõigis haridusasutustes. Hariduse omandamise keskmes peab olema mistahes vanuses inimese areng. Õppimine peab aitama meil kõigil üksteist paremini mõista ning soodustama üldist sallivust.
