Võrdsete võimaluste volinik Liisa Pakosta rääkis «Plekktrummi» saates, et naiste ja meeste vahelise ebavõrduse ühiskonnas on põhjustanud meie kultuur.
Eesti ühiskonda iseloomustab see, et meil on küll rohkem kõrgharitud naisi kui mehi, kuid sellest hoolimata töötab neid kõrgetel kohtadel oluliselt vähem. «Sellel on samad põhjused, mis on ka palgalõhe taga – ehk kleepuv põrand ja klaasist lagi. Hoolduskoormus. Paljud naised ei saa võtta vastutusrikkaid ülesandeid, sest nad peavad õhtul tegelema kas oma vanemate või laste hooldamisega. Kui sa töötad kõrgel kohal, siis päevad on pikemad, sa pead panustama rohkem aega selle töö juures ja sinu vastutus on suurem. Naised ütlevad, et mul ei lähe see pere ja tööelu ühitamine kokku,» selgitas Pakosta.
Hariduslõhe saab alguse juba gümnaasiumi tasandil. «Kui me vaatame gümnaasiumisse astumist, siis Eesti on üks suurima hariduslõhega riike maailmas. Ka kõrgharidusega naisi ja kõrgharitud mehi on meil nooremas põlves kõige erinevamalt üldse. Alla 35-aastaste hulgas on ühe kõrgharitud mehe kohta kõige rohkem kõrgharitud naisi. See väljakukkumine hakkab meil juba varem pihta, olulised otsused tehakse juba gümnaasiumisse astumisel. Palju noormehi läheb kutsekooli, samas kui sinna läheb vähe neidusid. Ja lisaks on meil kõige erinevamad erialavalikud, peamiselt lähevad poisid õppima ühtesid ja tüdrukud teisi erialasid. Seda nimetatakse segregatsiooniks ja sellel ei ole mingit pistmist bioloogiaga,» ütles ta.
Pakosta selgitas, et Eesti on ka üks suurima palgalõhega riike. «Seda palgalõhet ei mõõdeta mitte samasuguse töö eest, vaid liidetakse kokku kõik täisajaga töötavad naised ja täisajaga töötavad mehed erasektoris ja suurettevõtetes ja võrreldakse keskmist. Sealt tõepoolest tuleb välja, et ligi 22 protsenti on erinevus keskmise täistööajaga töötava mehe ja keskmise täistööajaga töötava naise palga vahel. Miks see nii suur on? Üks põhjus on positiivne. Kui me vaatame keskmise pensioni erinevust, siis see on meil kõige väiksem. See tuleneb muuhulgas sellest, et meil on hästi palju täistööajaga töötavaid naisi. Peaaegu kõik naised on selles rehnutis sees, ainult Rootsis on rohkem, me oleme teise koha peal. Kui me vaatame neid riike, kus palgalõhe on väike, siis paljudes neist, eriti Lõuna-Euroopas, ei käi väga paljud naised üldse tööl või töötavad osa ajaga. See on positiivne, et meil naised töötavad täis ajaga,» märkis Pakosta.
Palgalõhe põhjused peituvad suuresti samuti just selles, et naised võtavad enam vastutust laste kasvatamisel. «Negatiivse poole peal on meil see, et palgalõhe läheb järsult üles siis, kui naised hakkavad lapsi saama. Väga noorelt seda väga ei ole, hiljem ta tasandub, aga noortel lapsevanematel – see on see periood, kus see palgalõhe on hästi suur,» rääkis ta.
Liisa Pakosta saates Plekktrum Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Tunnetuslik kultuuriline mõju ei lase naistel võrdset palka küsida
Uuringud on näidanud, et naised küsivadki vähem palka ja palgaootuse vahe võrreldes meestega on lausa 500 eurot. «On keeruline väita, et naine oleks selles süüdi, et ta küsib vähem palka. Inimesed on ikkagi ratsionaalsed, eriti palga läbirääkimistel ja naistel on järelikult mingi põhjus, miks nad seda palka vähem küsivad. See põhjus on kultuuris. Ja see põhjus on selline, mida palgaläbirääkimistel kusagil kirja ei panda – ma tunnetan, et üldiselt tööturul see erinevus on. Näiteks mul on kaks last, mul on kontserdid lasteaias ja arenguvestlused koolis või lasteaias ja need on kõik keset tööpäeva ja ma pean selle tööandjaga kuidagi jõudma kokkuleppeni. Ma pean küsima tema käest, et mul on vaja neid aegu vabaks saada. Kui ma küsin vähem palka, siis tööandja on kuidagi nõus, et ma täidan neid vältimatuid perekondlikke kohustusi ja ühitan tööd ja pereelu. Nii me jõuame kokkuleppeni ja uuringud näitavad, et üldiselt ollakse ka rahul sellega, et jõutakse sellise kokkuleppeni,» selgitas Pakosta.
Kultuuri nähtamatu mõju survestab just naisi töö ja pereelu ühitamise nimel järeleandmisi tegema. «Me näeme seda praegu kaugõppe ajal ka – miks tunnetavad emad, et nad peavad need toidud tegema ja õppimisel aitama, aga miks ei tunnete seda isad? Vastus on kultuur. Keegi ei ole ju öelnud, et just emad peavad seda tegema,» mõtiskles Pakosta. «Naised ja emad, võtke natuke vabamalt seda asja. See, mida ütlevad teadlased, et tuleb vaadata kõike kolme, et tööasjad oleks tehtud, et pere oleks hooldatud, aga enda jaoks tuleb ka aega võtta. Las see tolm tühi olla ja las see laps harjutab iseseisvalt ka,» soovitas ta.
Pakostal on endal poliitiku taust ja Tallinna linnavalitsuses abilinnapeana töötamise kogemus. Ta jagas töötavatele naistele ka neid nõuandeid, mis omal ajal talle Isamaa erakonnast kaasa anti, kui ta linnavalitsuse valdavalt meestest koosnevas kollektiivis tööd alustas. «Kui hakatakse ringi vaatama, et kes protokolliks, siis vaadatakse alati naisterahva otsa, et sul ju on ilus käekiri. Ära mitte kunagi nõustu sellega, et sa teed protokolli, sest sa ei saa siis samal ajal oma mõtteid avaldada. Teine asi, mis mulle õpetati, et kes kohvi toob, et see on justkui loomulik, et naisterahvas toob kohvi – alati keeldu,» rääkis ta.
Ühiskond pole suutnud kohaneda sellega, et nii naised kui ka mehed käivad tööl
Kui otsida põhjuseid ajaloost, miks meie ühiskonnas on naistel just selline roll kujunenud, siis ei saa väita, et meil oleks ülemäära patriarhaalne minevik. «Kui me mõtleme Eesti ajaloole tagasi, siis arheoloogilised leiud näitavad, et meie esiemad ja esiisad on olnud võrdõiguslikud, ajaloolased räägivad isegi matrilineaarsest ühiskonnast, kus pärimine käis naisliini pidi. Me näeme seda ka keskaegsete üleskirjutuste ja rahvalaulude pealt, et naised on olnud aktiivsed ja võrdsed. See pilt hakkab muutuma alles talude päriseksostmise aegu, kui me mõtleme näiteks «Tõe ja õiguse» peale, siis Tammsaare kirjeldab ju seda ühiskondlikku šokki Andrese ja Krõõda näol,» rääkis Pakosta.
Liikudes ajaloos edasi, siis suured muutused tõid kaasa ka maailmasõjad. «Kui me mõtleme selle peale, mis toimus I ja II maailmasõja ajal, siis väga palju mehi sai surma ja naised läksid vabrikutesse. Samal ajal on ka juba väga palju töid mehhaniseeritud, mida naised enne kodus tegid. On pesumasinad ja tsentraalne vesi, et enam see Krõõt ei kanna neid veeämbreid sealt kaugelt ja ei küüri käsitsi pesu, vaid see aeg on tal vabanenud. Ta saab seda palgatööd teha ja see on ühiskonna jaoks tohutu šokk. Kui industrialiseerimise käigus mehed hakkasid tööl käima, siis oli ühiskond samuti šokis, et kuidas üldse lapsed niimoodi kasvavad kui isad neid enam ei kasvata. Selle me oleme unustanud,» kirjeldas Pakosta ühiskondlikke muutusi ajaloos.
«Me ei ole tänase päevani suutnud sellega kohaneda ja välja mõelda, kuidas korraldada ühiskonnaelu olukorras, kus nii naised kui ka mehed käivad tööl, aga lapsed sünnivad edasi ja vanainimesed tuleb ka ära hooldada. See on see töö ja pereelu ühitamise probleem, millega me ei ole väga hästi hakkama saanud ja mille loodetavasti noorem põlvkond lahendab,» arutles ta.
«Kui peres nii naine kui ka mees käivad tööl, siis selle hinna maksab suuresti kinni naine, tema hoolduskoormus on nii suur ja justkui seda abi pole ka kusagilt väga tulemas. See on juhtunud väga järsku. Ma ei ütle, et see oli hea, aga nõukogude ajal läksid naised oluliselt varem penisonile kui mehed. Ühiskond oli korraldatud nii, et nad läksid küll töölt ära, aga nad tegelesid edasi lapselaste ja hooldamisega. Nüüd on pensioniiga tõstetud ühesuguseks, aga see jäi läbi mõtlemata, et kuidas me selle hoolduskoormusega siis nüüd teeme. See sadas nende noorte naiste kraesse, kes peavad olema korraga ilusad, tööl fantastilised, imeasju tegema veel laste kasvatamisel. Seda on natuke palju,» nentis Pakosta.
Pakosta sõnul on ühiskondlikud ootused on nii naiste kui ka meeste suhtes täiesti ebarealistlikud. «Võiks ikkagi palju rahulikumalt võtta. Teisest küljest, õigusruumist rääkides, siis see on Eestis päris hea, meil on fantastilised seadused, aga lihtsalt osasid neist eriti ei täideta. Meil on Euroopale eeskujuks olev töö- ja pereelu ühitamise regulatsioon, aga seda vahest ei täideta,» ütles ta.
Samas on tema sõnul mitmed uurijad välja toonud, et meie helde vanemahüvitiste süsteem aitab samuti seda ebavõrdsust taastoota. «See ülilahke vanemahüvitis, mida võtavad peamiselt naised, on ka seotud selle soolise palgalõhega. Kui töötaja läheb väga pikaks ajaks ära, siis see võib olla ettevõttele probleem, eriti kui ettevõttele on väga range kohustus, et ettevõte peab hoidma kolm aastat ja kaheksa kuud seda sama tööd alles. See on selle mündi teine pool ja see väga helde vanemahüvitise süsteem ka toodab seda soolist ebavõrdsust. Mida rohkem jääksid mehed lastega koju, seda rohkem oleks nende riskitegur tööturul samasugune ja seda rohkem see risk ühtlustuks,» selgitas Pakosta.
Liisa Pakosta saates Plekktrum Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Kultuurisoovitus:
«Raamat «Ise oled vana», mis on mõeldud 50+ inimestele, nii meestele kui ka naistele. See räägib pikalt ja põhjalikult inimeste õigustest just vanemas või kuldses keskeas. See on saadaval kõikides raamatukogudes, müügil seda ei ole. Kui keegi tahab lugeda vanemas eas õiguste kohta, siis siin on need kõik põhjalikult ära kirjeldatud,» ütles Pakosta.
«Kuna teatrisse minna ei saa ja näitused on kinni, siis ma olen hakanud rohkem vaatama ERR-i Jupiteri, seal on nii häid asju,» lisas ta.
Toimetaja: Marit Valk, Victoria Maripuu, intervjueeris Joonas Hellerma
Allikas: «Plekktrumm»
Avaldatud: 8 марта, 2021
