Teemalehed
Teemalehed Sooline võrdõiguslikkus puudutab kõiki tegevusvaldkondi, mis on suunatud inimeste elu korraldamisele ja paremaks muutmisele. Tuleb arvestada seda, et naiste ja meeste olukord ei pruugi igas […]
Teemalehed
Sooline võrdõiguslikkus puudutab kõiki tegevusvaldkondi, mis on suunatud inimeste elu korraldamisele ja paremaks muutmisele. Tuleb arvestada seda, et naiste ja meeste olukord ei pruugi igas valdkonnas olla ühesugune ning seetõttu tuleb poliitikat kavandades kindlasti silmas pidada seda, et poliitika tooks kasu nii meestele kui ka naistele.
Soolise võrdõiguslikkuse seadus kohustab ministeeriume ning haridus- ja teadusasutusi soolist võrdõiguslikkust edendama. Selleks et ebavõrdsust märkama hakata, tuleb alustada statistiliste andmete analüüsimisest ning sootundlikest uuringutest, kokku leppida selgetes eesmärkides sugude ebavõrdsuse vähendamisel ja otsustada rahvusvahelise kogemuse najal, millised on Eesti jaoks sobivad ja tõhusad meetmed.
- Haridus ja teadus
- Tööturg ja tööelu
- Töö ja pereelu ühitamine
- Jätkusuutlik areng
- Naised ja ettevõtlus
- Tööohutus ja töötervishoid
- Sooline võrdõiguslikkus – mõisted ja mõõtmine
- Sotsiaalkindlustus
Teemalehed valmisid projekti „Soolõime ja õiguskaitsega sugude võrdsuseni“ raames, mida rahastati Norra toetustest 2009-2014.
Haridus ja teadus
Võimalus õppida peab olema võrdne kõikidele inimestele sõltumata tema vanusest, soost, rahvusest, sotsiaalsest seisusest, poliitilistest veendumustest, tervisest jm.
Sooline võrdõiguslikkus hariduses tähendab võrdset juurdepääsu kõikidele haridusastmetele ja -valdkondadele, luues kõigile tütarlastele ja poistele, naistele ja meestele võrdsed võimalused saada formaalset ja mitteformaalset haridust.
Soolise võrdõiguslikkuse seadus kohustab ministeeriume ning haridus- ja teadusasutusi soolist võrdõiguslikkust edendama. Selleks et hakata ebavõrdsust märkama, tuleb alustada statistiliste andmete analüüsidest ning sootundlikest uuringutest, kokku leppida selgetes eesmärkides sugude ebavõrdsuse vähendamisel ja otsustada rahvusvahelise kogemuse najal, millised on Eesti jaoks sobivad ja tõhusad meetmed.
Tööturg ja tööelu
Tööturu teemalehe eesmärk on avada aktuaalsemad soolise võrdõiguslikkuse teemad ühiskonna tasandil seoses naiste ja meeste olukorraga tööturul, nagu tööhõive, tööturu sooline segregatsioon, naiste ja meeste poolt tehtavate tööde tasustamine, soolise võrdsuse indikaatorid, teemakohased uuringud ning publikatsioonid ning tööturulõhede vähendamisele suunatud poliitikad.
Teemalehes kajastatakse soolise võrdsuse saavutamise eesmärke ja meetmeid eelkõige kolmest tööturu ebavõrdsuse aspektist: hõive, soolise segregatsiooni ja palgalõhe aspektist. Teemalehes ei käsitleta tööelu kvaliteedi, töösuhete ja töökeskkonnaga seonduvaid soolise ebavõrdsuse küsimusi ning iseendale tööandjate olukorda tööturul.
Loe edasi teemalehest: Tööturg
Töö ja pereelu ühitamine
Töö ja pereelu ühitamise teemalehe eesmärk on avada aktuaalsemad soolise võrdõiguslikkuse teemad ühiskonna ja organisatsiooni tasandil seoses naiste ja meeste võimalustega ühitada töö ja pereelu, anda ülevaade asjakohastest indikaatoritest, publikatsioonidest ning naiste ja meeste võimaluste võrdsustamisele suunatud poliitikatest.
Teemalehes kajastatakse töö ja pereelu ühitamise meetmeid: lapsehooldus- ja vanemapuhkusi, lapsehoiuvõimalusi, neid töö ja pereelu tasakaalustamise võimalusi, mida saavad pakkuda tööandjad. Ühtlasi antakse ülevaade peamistest põhimõtetest ja eesmärkidest, millele on töö ja pereelu ühitamise meetmed suunatud.
Samuti toetab teemaleht soolise võrdõiguslikkuse seaduses kehtestatud normide täitmist.
Loe edasi teemalehest: Töö ja pereelu ühitamine.
Jätkusuutlik areng
Säästvaks arenguks nimetatakse sellist sihipäraselt suunatud arengut, mis tagab inimeste elukvaliteedi paranemise kooskõlas looduskeskkonna taluvusvõimega ja liigirikkuse säilitamisega ning seab eesmärgiks täisväärtusliku ühiskonnaelu jätkumise nii praegustele kui ka järeltulevatele põlvedele. Teemalehe eesmärk on avada soolise võrdõiguslikkuse ja jätkusuutliku arengu seosed, anda ülevaade arengut mõõtvatest indeksitest ja indikaatoritest, teemakohastest publikatsioonidest ning naiste ja meeste võimaluste võrdsustamisele suunatud poliitikatest säästva arengu tagamisel. Samuti toetab teemaleht soolise võrdõiguslikkuse seaduses kehtestatud normide täitmist, mis nõuavad kõigi poliitiliste otsuste ja meetmete puhul lähtumist nii looduskeskkonna säästmise / aruka kasutamise kui ka soolise võrdõiguslikkuse eesmärkidest.
Teemalehes tuuakse näiteid uuringutest, milles on analüüsitud naiste ja meeste soorollidest tulenevaid erinevusi väärtustes, hoiakutes ja käitumises seoses looduskeskkonna, tarbimisharjumuste ja keskkonnateadlikkusega.
Loe edasi teemalehest: Jätkusuutlik areng.
Naised ja ettevõtlus
Teemalehe eesmärk on avada olulisemaid ettevõtluse ja soolise võrdõiguslikkuse kokkupuutepunkte, anda ülevaade soolise (eba)võrdsuse olukorrast ettevõtluskeskkonnas, tutvustada soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks püstitatud eesmärke valdkonnas, toetada soolise võrdõiguslikkuse seaduses kehtestatud normide täitmist ning tutvustada teemat avavaid ja selgitavaid allikaid ja publikatsioone. Teemaleht on eelkõige suunatud seaduseloojatele, poliitikakujundajatele ning ettevõtluse edendamise ja arendamisega tegelevatele organisatsioonidele. Teemaleht toetab soolise võrdõiguslikkuse seaduses kehtestatud normide täitmist.
Loe edasi teemalehest: Naised ja ettevõtlus
Tööohutus ja töötervishoid
Teemalehe eesmärk on avada ühiskonnas aktuaalsemad soolise võrdõiguslikkuse teemad, mis puudutavad naiste ja meeste töökeskkonda ja töötervishoidu, anda ülevaade asjakohastest indikaatoritest, teemakohastest publikatsioonidest ning soolise ebavõrdsuse vähendamisele suunatud poliitikatest tööohutuses ja töötervishoius. Oluliseks on eelkõige peetud lugeja juhtimist algallikate ja -andmete juurde. Teiseks eesmärgiks on toetada soolise võrdõiguslikkuse seaduses kehtestatud normide täitmist.
Loe edasi teemalehest: Tööohutus ja töötervishoid
Sooline võrdõiguslikkus – mõisted ja mõõtmine
Teemalehe eesmärk on anda ülevaade soolise võrdsuse/ebavõrdsuse mõõtmisest ja sellega seotud mõistetest, tutvustada soolise võrdõiguslikkuse indeksite ja sootundlike indikaatorite arendamist ja olemasolu rahvusvahelisel tasandil ning juhatada lugejaid nende andmete ja allikate juurde, mis võimaldavad saada taustandmeid Eesti soosüsteemi kohta, aga ka selle võrdluses teiste riikidega.
Teemalehes on kirjeldatud rahvusvahelisi andmebaase, mille indikaatorid ja muu info võivad kaasa aidata soolise võrdõiguslikkuse poliitikate väljatöötamiseks ja olla sooliste mõjude analüüsimiseks vajalikuks taustteabeks.
Teemaleht ei peegelda neid Eesti ametkondade, organisatsioonide ja institutsioonide andmekogusid, milles võib samuti olla soolise võrdõiguslikkuse hindamiseks vajalikke näitajaid või mille andmeid on võimalik analüüsida sugude kaupa.
Loe edasi teemalehest: Sooline võrdõiguslikkus – mõisted ja mõõtmine
Sotsiaalkindlustus
Teemalehe eesmärk on juhtida tähelepanu sotsiaalkindlustusskeemide väljatöötamise ja toimimise soolistele aspektidele.
Sotsiaalkaitse teemade piiritlemisel ja sooliste aspektide läbival käsitlemisel keskendub teemaleht eelkõige sotsiaalkindlustuse nendele hüvitistele, mis on seotud indiviidide tööeluga. Käsitletakse pensioni-, ravi- ja töötuskindlustussüsteemide ning vanemahüvitise soolisi aspekte, mille põhjalikum analüüsimine võimaldaks soolist ebavõrdsust vähendada.
Teemalehe eesmärk on anda ülevaade soolise võrdõiguslikkuse eesmärkidest sotsiaalkindlustussüsteemides ning juhtida lugejad põhjalikumate sootundlike analüüside ja käsitluste allikateni.
Loe edasi teemalehest: Sotsiaalkindlustus
Diskrimineerimise põhjused ja tasandid
Eelarvamused ja stereotüübid, mis ühiskonnas mingi inimrühma suhtes on väljakujunenud võivad viia diskrimineerimiseni. Eelarvamuste puhul on tegemist negatiivse häälestatusega mingi inimeste rühma suhtes, mis on kujunenud omamata teadmisi antud rühma kohta. Eelarvamused on enim levinud inimrühmade suhtes, kellega on vähem sotsiaalseid kontakte. Liigsed üldistused, kus ühe liikme käitumise põhjal kujundatakse hinnang terve grupi kohta, loovad stereotüüpe. Stereotüübid on ühiskonnas väga püsivad – inimesed ei märka nende olemasolu ja neid ei kiputa vaidlustama. Eeldatakse, et kõik inimesed, kes kuuluvad mingisse (vähemus)rühma on ühesugused. Stereotüübid takistavad nägemast teisi inimesi isiksustena.
Seega toimub diskrimineerimine mitte niivõrd seetõttu, et inimene kuulub teatud rühma, vaid seetõttu mida neist, kui ühe või teise rühma esindajatest arvatakse. Näiteks keeldub tööandja koolitusele saatmast vanemaealist töötajat, kuna ta arvab, et vanemad inimesed ei ole õppimisvõimelised jms.
Diskrimineeriva käitumise põhjuseks on sageli ka teadmatus sellest, milliseid tagajärgi võivad otsused, tegevused või tegevusetus, avaldatud arvamused ja väljakujunenud praktikad kaasa tuua.
Diskrimineerimine on protsess, millega inimesed paigutatakse teatud sotsiaalsetesse kategooriatesse, millel on ebavõrdsed õigused, ressursid, võimalused ja võim.
Diskrimineerimise mõjud:
- isiku tasandil võib diskrimineerimine, nagu näiteks töökoha mittesaamine oma rahvuse tõttu, alatasustamine, halvustamine, vaenulik hoiak jms, põhjustada isikul enesehinnangu langust ja ta näiteks loobub üldse tööotsingutest, mis võib viia elujärje üldise halvenemiseni;
- organisatsiooni tasandil toob diskrimineerimise esinemine organisatsioonis kaasa töötajate suurema rahulolematuse, üldise tööviljakuse vähenemise, haiguspäevade arvu suurenemise ning ettevõtte majandusnäitajate languse;
- ühiskonna tasandil viib kehtivate stereotüüpide taastootmine ja diskrimineerimine ühiskonnarühmade vaheliste sotsiaal- majanduslike erinevuste suurenemiseni.
Milline erinev kohtlemine ei ole diskrimineerimine?
Mitte igasugust erinevat kohtlemist ei peeta diskrimineerimiseks. Nii tähendab puuetega inimeste puhul võrdse kohtlemise põhimõte seda, et puuetega inimestele võib anda teatud eeliseid. Näiteks võib teha soodustusi või luua eritingimused, et puuetega inimesed saaksid tööle või koolitusele. Nii ei ole ka emadusega seotud kaitse töösuhetes diskrimineerimine seaduse mõistes. Seadustega on loodud ka teisi erandeid. Enamik erandeid jälgib sisulise võrdsuse põhimõtet, mille kohaselt võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid võib kohelda erinevalt. See tähendab, et kui inimesed on olulises osas, näiteks faktiliselt erinevas olukorras, siis võib olla vajalik nende erinev kohtlemine.
Samuti võib kehtestada ajutisi erimeetmeid, et tasandada ajalooliselt välja kujunenud ebavõrdsust.
Mis ei ole rahvuse tõttu diskrimineerimine?
Osade ametite puhul – näiteks Riigikogu liige, riigiametnik – kehtib nõue, et neis ametites saab töötada üksnes Eesti Vabariigi kodanik. Sellist nõuet ei peeta diskrimineerimiseks rahvuse tõttu, sest tunnus, mille alusel vahet tehakse, on kodakondsus.
Keeleseaduse ja selle rakendusaktidega kehtestatud eesti keele oskuse nõuded ametialade kaupa on samuti kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega.
Mitte igasugune rahvusvähemusse kuuluva inimese erinev kohtlemine võrreldes teisest rahvusest inimesega pole diskrimineerimine. Rahvuse tõttu diskrimineerimisega on tegu vaid siis, kui ebasoodsam või erinev kohtlemine on toimunud inimese rahvuse tõttu.
Mis ei ole vanuse tõttu diskrimineerimine?
Inimesi võib vanuse tõttu erinevalt kohelda, kui see on kirjas mõnes seaduses või kui selle põhjuseks on tööhõive- ja tööturupoliitikas seatud eesmärgid või kutseõppe õigustatud eesmärgid. (Võrdse kohtlemise seadus § 9, lõige 2)
Näiteks ei peeta diskrimineerivaks, kui inimesed saavad alates teatud vanusest sõita ühistranspordis soodsama piletiga. Samuti ei peeta ebavõrdseks kohtlemiseks mingite eeliste andmist noortele või vanemate inimestele, kui selle eesmärk on tasandada tööturul valitsevat ebavõrdsust. Vanusepiirangu kehtestamine alkoholi ostmisel ei ole ebavõrdne kohtlemine, vaid põhjendatud piirang.
Mis ei ole usutunnistuse tõttu diskrimineerimine?
Kutsetegevuse puhul, mis toimub usutunnistusel või veendumustel põhineva eetosega organisatsioonides, ei peeta diskrimineerimiseks samalaadsete veendumustega isikute eelistamist töökohale, kus isiku usutunnistus või veendumused on organisatsiooni üldisest kõlbelisest iseloomust tulenev kutsenõue. Näiteks vaimulikuameti pidamisel on eelduseks vastav usutunnistus (nt katoliiklik, luterlik).
Kui poliitilistes, religioossetes, maailmavaatelistes vms organisatsioonides konkreetse ametikoha töö on tihedalt seotud teatud veendumustega, siis selle ametikoha soovijale võib tööandja esitada küsimusi usuliste või muude veendumuste väljaselgitamiseks. Näiteks on lubatud luterliku kiriku pühapäevakooli õpetaja kohale kandideerijalt küsida tema usuliste tõekspidamiste, kogudusse kuulumise kohta. Samuti võib loomade eetilise kohtlemise eest seisev organisatsioon teavitusspetsialisti värbamisel seada kriteeriumiks inimese maailmavaate, mis peab ühtima organisatsiooni seisukohtadega loomadega ümberkäimise kohta.
Erandeid võib rakendada ainult nende ametikohtade suhtes, kus töö sisu nõuab kindla veendumuse olemasolu. Juhul kui samas organisatsioonis valitakse töötajat töökohale, kus töö olemus ei nõua kindla usutunnistuse või veendumuste olemasolu, näiteks remonditööline, raamatupidaja või koristaja, siis tuleb töötajate töölevõtmisel järgida võrdse kohtlemise põhimõtet.
Näiteks ei ole diskrimineerimine see, kui äriühing kohustab oma töötajaid töötama reedel ka õhtusel ajal, sest ajavahe tõttu saab vaid sel ajal analüüsida USA börsi andmeid, mis on äriühingu toimimiseks väga vajalikud. Kui töötajal jääb seetõttu osalemata tema usutunnistusega seotud teenistusel, ei saa seda pidada usutunnistuse tõttu diskrimineerimiseks.
Loe lähemalt võrdse kohtlemise seaduse käsiraamatust
LINK: https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:121640
Keelatud diskrimineerimise alused
Võrdse kohtlemise seadus keelab otsese ja kaudse diskrimineerimise rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi või nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, puude ja seksuaalse sättumuse alusel (VõrdKS § 2 lg1 ja lg2). Võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS § 2 lg3) alusel võivad muudeks keelatud diskrimineerimise alusteks olla ka perekondlike kohustuste täitmine, sotsiaalne seisund, töötajate huvide esindamine või töötajate ühingusse kuulumine, keeleoskus või kaitseväeteenistuse kohustus. Niinimetatud muud alused sisaldavad oskust, mis on omandatav (keeleoskus), tegevusi ja kohustust ning sotsiaalset seisundit.
Soo või sooidentiteedi alusel diskrimineerimise keeld on sätestatud soolise võrdõiguslikkuse seaduses.
Rahvus
Inimese rahvus on oluline osa tema identiteedist, mis on seotud inimese päritolu (vanemate sünnipära) ja kultuurilise taustaga. See, millisesse rahvusesse kuuluvaks keegi end peab, on siiski iga inimese enda otsustada. Etniline päritolu on seotud inimese kultuurilise, usundilise, hõimulise ja keelelise kuuluvusega. Näiteks saab Eestis etniliste rühmadena vaadata setosid, romasid, Peipsiääre vanausulisi.
Üht inimest ei tohi teisega võrreldes halvemini kohelda tema rahvuse tõttu.
Otsene diskrimineerimine rahvuse tõttu on see, kui ühte inimest koheldakse samalaadses olukorras tema rahvuse tõttu halvemini kui teist inimest. Näiteks jäetakse värbamisel kõrvale vene rahvusest inimene. Tööle saamisel nõutakse kõrgemat eesti keele oskust, kui töö iseloom seda nõuaks või nõutakse emakeelega võrdsustatud keeleoskuse taset, mille kohta pole Eestis võimalik saada keeletõendit. Töökeskkonnas vene rahvusest inimestele makstakse madalamat töötasu kui eestlastele.
Rahvuse tõttu diskrimineerimise keeld ei tähenda ühtlasi ka kodakondsuse tõttu diskrimineerimise keeldu.
Vanus
Kõigil inimestel on võrdne väärikus ja õigus võrdsele kohtlemisele hoolimata sellest, kui vanad või noored nad on. Nii ei tohi näiteks vanemaid inimesi ühiskonna- ja tööelust eemale tõrjuda sel põhjusel, et nad on vanad. See, keda peetakse vanaks ja keda nooreks, sõltub ühiskonnast ja kultuurist, ent ka hinnangu andja enda vanusest. Nii vanade kui ka noorte kohta on aga levinud sügavaid eelarvamusi, mis on seotud sellega, millist käitumist ja tööd peetakse teatud vanuses sobivaks ja millist mitte.
Eelarvamused võivad viia vanuselise diskrimineerimise ja tõrjumiseni. Näiteks kiputakse negatiivse stereotüübi järgi arvama, et vanemad inimesed ei ole innovaatilised või õppimisvõimelised ning seetõttu jäetakse vanem inimene tööle võtmata või edutamata. Selline üldistus ei pruugi aga väga paljude vanemaealiste puhul sugugi paika pidada. Isegi kui teatud vanuses on tõenäoline, et inimene on rohkem haige või vähem vastupidav, tuleb tööle värbamisel alati vaadata konkreetset inimest ja tema võimekust, mitte tema vanust. Noorte suhtes on seevastu levinud hoiakuid, et noor inimene ei ole lojaalne või püsiv. Vanuselist diskrimineerimist võib ette tulla teadmatusest, kuid pahatihti kasutatakse eelarvamusi ja negatiivseid stereotüüpe ka diskrimineeriva käitumise õigustamiseks.
Otsene diskrimineerimine vanuse tõttu on see, kui ühte inimest koheldakse samalaadses olukorras tema vanuse tõttu halvemini kui teist inimest. Näiteks 50-aastast töötajat ei edutata või ei koolitata, sest seda ei peeta perspektiivikaks või võetakse sellele kohale väljastpoolt noorem inimene põhjendades, et “firma vajab uut verd”.
Puue
Arusaamad sellest, mis on puue ja kes on puudega inimene, on erinevatel aegadel olnud erinevad. Tänapäeval on valdavaks saanud lähenemine, mille järgi ei ole puue üksiku inimese terviseprobleem, vaid puue ja selle tajumine sõltub samavõrd inimest ümbritsevast keskkonnast. Ühistransport, hooned ja nende sisustus võivad puudega inimesel aidata iseseisvalt hakkama saada või vastupidi, olla igapäevaelus suures takistuseks ning tekitada lõhe puudega inimese ja teiste inimeste võimaluste vahele.
Seepärast on ka Eesti seadused pannud riigile kohustuse luua võimalused, et puudega inimene saaks ühiskonnas võimalikult iseseisvalt osaleda. Puuetega inimeste võrdne kohtlemine tähendabki seda, et võrdsete võimaluste loomiseks tuleb astuda samme.
Eestis on kasutusel erinevaid puude määratlusi. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuse seaduse (§ 2, lõige 1) järgi on puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel.
Võrdse kohtlemise seadus määratleb puude kui inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotuse või kõrvalekalde, millel on oluline ja pikaajaline ebasoodus mõju igapäevatoimingute sooritamisele.
Puudega inimesel on õigus võrdsele kohtlemisele hoolimata sellest, kas tal on määratud puue või ei ole. Samuti ei tohi ebavõrdselt kohelda inimest, kes hooldab puudega last või teist pereliiget.
Kedagi ei tohi halvemini kohelda ehk diskrimineerida sellepärast, et tal on puue. Otsene diskrimineerimine puude tõttu on näiteks see, kui tööandja jätab pärast tööintervjuud puudega kandidaadi valikust kõrvale. Kuulmispuudega töötaja ei saa koolitusel osaleda, sest puudub viipekeelne tõlge. Tööandja keeldub tööle võtmast puudega lapse vanemat. Ratastoolis last ei võeta tavakooli. Kelner keeldub pimedale menüüd ette lugemast. Ratastoolis mees soovib relvaluba, arst ütleb, et see ei ole „temasugusele“. Bussi ootepaviljon on nii kitsas, et ratastoolis sinna ei mahu jms.
Eesti on ratifitseerinud ka ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mille eesmärk on tagada kõigile puuetega inimestele nende inimõigused ja põhivabadused ning edendada austust nende loomupärase väärikuse vastu.
Nahavärvus
Inimestel ei tohi teha vahet nende nahavärvuse ega etnilise päritolu järgi. Rassi asemel on sobivam rääkida nahavärvusest, sest tänapäevase arusaama järgi on olemas vaid üks rass – inimrass. Peamiselt 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest pärinevad teooriaid erinevatest rassidest ja nende geneetilistest erinevusest ei peeta nüüdisajal enam teaduslikult põhjendatuks. Seepärast on rassilise diskrimineerimise asemel õigem rääkida nahavärvuse tõttu diskrimineerimisest.
Nahavärvuse tõttu diskrimineerimine võib olla põhjustatud eelarvamustest teistsuguse nahavärvusega inimeste kohta, teadlikust või ka teadvustamata rassismist. Rassism põhineb mõtteviisil, mis peab mõnda inimgruppi teistest ülemaks. Ajalooliselt on see seotud kolooniaalvõimu ja orjandusega, õigustades olukorda, kus osal inimestest on ühiskonnas olnud rohkem ja teistel vähem õigusi. Tänapäevane rassism saab tuge hirmust teistsuguste ees, mis tingib vaenulikku suhtumist teisest riigist või teistsuguse kultuuritaustaga inimestesse. Hoiakud, mille järgi mõned inimesed on vähem väärtuslikud seetõttu, et nende nahavärv on teistsugune, võivad tõsisematel juhtudel viia vihakõne ning isegi vihakuritegudeni. Eesti seaduste järgi ei ole kellelgi õigust väljendada end solvavalt või kutsuda üles vihkamisele, rassismile ja inimeste sildistamisele nende etnilise päritolu või nahavärvuse tõttu.
Otsene diskrimineerimine nahavärvuse tõttu on see, kui ühte inimest koheldakse samalaadses olukorras tema nahavärvuse tõttu halvemini kui teist inimest. Näiteks inimene jäetakse pärast töövestlust värbamata, sest ta on mustanahaline. Üürileandja keeldub korterit üürimast Hiinast pärit üliõpilasele. Mustanahalist last narritakse koolis, kuid kooli juhtkond ei võta seda küsimust tõsiselt. Tumedama nahavärvusega meest ei lasta sisse ööklubisse jms.
Seksuaalne identiteet
Seksuaalse identiteedi all mõistetakse iga inimese võimet kiinduda emotsionaalselt teise inimesse ja tunda tema suhtes seksuaalset külgetõmmet ning luua suhteid. Seksuaalne identiteet on ka inimese arusaam endast kui seksuaalsest olendist – kes ta on ning millisena ta soovib, et teised teda näeksid.
Seksuaalne sättumus on õigusteaduses kasutusel olev mõiste, mis on võrdse kohtlemise seaduses üks diskrimineerimise tunnustest, mille tõttu ei tohi inimest ebasoodsamalt kohelda. Võrdse kohtlemise seadus ei defineeri seda mõistet, kuid selle all mõeldakse inimese homo-, bi- või heteroseksuaalsust ehk seda, kellega eelistab inimene lähisuhteid luua.
Läbi aegade ja paljudes ühiskondades on homo- ja biseksuaalsed inimesed kogenud tõrjumist, tagakiusamist, diskrimineerimist ja oma õiguste piiramist. Ka tänapäeval ei ole lesbide, geide ja biseksuaalide (kasutusel on lühend LGB) ebavõrdne kohtlemine ning vägivald ühiskonnast kadunud. Sageli on negatiivse suhtumise taga homofoobia ehk homovaen, mis hõlmab negatiivseid tundeid ja hoiakuid, mõnikord ka viha homo- ja biseksuaalsuse ja transsoolisuse ning lesbide, geide, biseksuaalide ja transsooliste inimeste suhtes.
Otsene diskrimineerimine seksuaalse sättumuse tõttu on see, kui inimest koheldakse tema seksuaalse sättumuse tõttu teistest halvemini. Näiteks geile või lesbile makstakse võrdväärse töö eest madalamat töötasu kui heteroseksuaalsele inimesele. Tööandja maksab omal algatusel peretoetust või võimaldab muud perele või lastele suunatud soodustust üksnes heteroseksuaalsetele töötajatele. Inimest ei võeta tööle, kui selgub, et ta on gei või lesbi või arvab tööandja, et tegemist on gei või lesbiga jms.
Usutunnistus ja veendumused
Igal inimesel on õigus usuvabadusele ning õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Usutunnistusel võib mõne rahvusrühma jaoks olla määrav osa inimeste identiteedis. Samas on erinevate usutunnistuste kohta levinud ka eelarvamusi. Näiteks võidakse arvata, et selgete usuliste veendumustega inimene soovib oma usutunnistust levitada ning teistele peale suruda, mis võib viia usklike inimeste tõrjumise ja diskrimineerimiseni. Kuid inimestel on ka teisi veendumusi peale usutunnistuse, näiteks poliitilised veendumused või maailmavaade laiemalt. Kui jätta kõrvale poliitilised ametikohad, siis ei tohi inimese erakondlik kuuluvus anda talle ei eeliseid ega olla ka takistuseks töö leidmisel või ühiskondlikus tegevuses.
Otsene diskrimineerimine usutunnistuse või veendumuste tõttu on see, kui inimest koheldakse tema usutunnistuse või veendumuste tõttu teistest halvemini. Näiteks kui lasteaia pedagoogiga öeldakse töösuhe üles ning peamine põhjus on tema usulisest veendumusest tulenev piirang tema tööülesannetele (ei saa tähistada laste sünnipäevi). Samas ei ole see piirang vältimatu tema tööga hakkama saamiseks. Kui inimest ei võeta tööle tema usutunnistuse või üldse usuliste tõekspidamiste pärast.
Mis on võrdne kohtlemine?
Võrdse kohtlemise põhimõte on kantud ideest, et kõik inimesed on oma õigustelt võrdsed. Õigus seaduse võrdsele kaitsele kuulub inimese põhiõiguste hulka ning see on kirjas ka Eesti Vabariigi põhiseaduses. Võrdse kohtlemise nõue on loodud selleks, et lõpetada ajalooliselt tõrjutud elanikkonnagruppide õiguste piiramine ning tagada kõigile sõltumata nende identiteedist või päritolust võrdsed õigused ja võimalused.
Põhiseaduse §12 ütleb, et kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi ebavõrdselt kohelda rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Loetletud omadused või karakteristikud on diskrimineerimisalused. Inimest kaitstakse just nende aluste tõttu diskrimineerimise vastu, sest nende alustega seoses on paljudes ühiskondades kõige enam diskrimineerimist esinenud.
Võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine eeldab, et võrdses olukorras olevaid isikuid koheldakse võrdselt. Kui inimesed on aga ebavõrdses olukorras võib olla vajalik nende erinev kohtlemine, selleks, et tagada neile võrdsed võimalused ühiskonnaelus osalemiseks. Näiteks on õigustatud tööandja poolt puudega või vanemaealiste töötajate erivajadusi arvestav kohtlemine. Näiteks seaduses on sätestatud, et ehitised peavad olema puuetega inimestele juurdepääsetavad jms.
Eelarvamuslik suhtumine ühiskonna erinevatesse gruppidesse ning sellest tingitud otsene või kaudne, enamasti teadvustamata, ebasoodsam kohtlemine ehk diskrimineerimine suurendab vaesusriski ja ühiskonnaliikmete sotsiaalset tõrjutust.
Võrdse kohtlemise mõistet tõlgendatakse sageli ühesuguse kohtlemisena. Ühesugune kohtlemine aga ei taga võrdsust, sest inimeste lähtepunktid ja võimalused, mis sõltuvad peamiselt väliskeskkonnast, on erinevad. Tegeliku võrdsuse saavutamine eeldab ühiskonnas ebavõrdsust tekitavate ehk diskrimineerivate protsesside märkamist, nendega võitlemist ja ebavõrdsuse aktiivset vähendamist.
Võrdse kohtemise seadus kaitseb inimest ebavõrdse kohtlemise eest, mis on tingitud tema rahvusest, nahavärvusest, vanusest, puudest, seksuaalsest sättumusest, usutunnistusest või veendumustest.
Seaduste kaitse erinevate aluste puhul on erinev. Kui inimese sooga seonduvalt on ebavõrdne kohtlemine keelatud kõigis eluvaldkondades, siis näiteks puude, vanuse, usutunnistuse või veendumuste ja seksuaalse sättumuse alusel kaitseb võrdse kohtlemise seadus inimest ebavõrdse kohtlemise eest vaid töövaldkonnas, kutse- , ümber- või täiendusõppes ja töötajate või tööandjate ühingusse kuulumisel.
Loe lisaks võrdse kohtlemise seaduse käsiraamatust
Mis on mitmene diskrimineerimine?
Mitmene diskrimineerimine ehk mitme erineva tunnuse tõttu asetleidev diskrimineerimine (ingl k multiple discrimination) on üldmõiste. Mitmese diskrimineerimise liigid on läbipõimuv diskrimineerimine (ingl k intersectional discrimination) ja liitdiskrimineerimine (ingl k compound discrimination).
Näiteks tekitavad vanus, puue, kuulumine teatud rassi või etnilisse gruppi naiste olukorrale ühiskonnas lisakitsendusi.
Läbipõimuv diskrimineerimine on olukord, kus ebasoodsam kohtlemine leiab aset korraga mitme isikutunnuse tõttu, kuid diskrimineerimise tunnused on lahutamatult seotud ja üksteist mõjutavad ning erinevate tunnuste mõju ei ole eristatav.
Liitdiskrimineerimine on olukord, kus on tegemist mitme tunnuse koosmõjul tekkiva diskrimineerimisega, kuid on võimalik eristada keelatud diskrimineerimise aluste põhjuslikku mõju.
Mis on ohvristamine?
Ohvristamine on tagakiusamine või muu tegevus, millega inimest koheldakse teistest halvemini või saavad talle osaks mingid negatiivsed tagajärjed seetõttu, et ta on esitanud kaebuse diskrimineerimise kohta või on toetanud mõnda teist inimest, kes on esitanud diskrimineerimiskaebuse. Sätte eesmärk on tagada diskrimineerimise all kannatanutele piisav õiguskaitse.
Kuidas tagada võrdne kohtlemine hariduses?
Võrdse kohtlemise seaduse kohaselt peavad kõik haridus- ja teadusasutused ning koolitusi korraldavad asutused ja isikud õppesisu määramisel ja õppetöö korralduses silmas pidama võrdse kohtlemise edendamise põhimõtet.
Haridus- ja teadusasutused peavad täitma kõiki tööandjatele kehtestatud kohustusi ja tagama vähemusrühmadesse kuuluvatele isikute võrdse kohtlemise kutsenõustamisel, hariduse omandamisel, eri- ja kutsealasel täiendamisel ja ümberõppel, aga ka muudes õppetöö korraldusega seotud küsimustes.
Riiklikes õppekavades oluliseks peetud väärtused tulenevad „Eesti Vabariigi põhiseaduses”, ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis, lapse õiguste konventsioonis ning Euroopa Liidu alusdokumentides nimetatud eetilistest põhimõtetest. Alusväärtustena tähtsustatakse üldinimlikke väärtusi (ausus, hoolivus, aukartus elu vastu, õiglus, inimväärikus, lugupidamine enda ja teiste vastu) ja ühiskondlikke väärtusi (vabadus, demokraatia, austus emakeele ja kultuuri vastu, patriotism, kultuuriline mitmekesisus, sallivus, keskkonna jätkusuutlikkus, õiguspõhisus, solidaarsus, vastutustundlikkus ja sooline võrdõiguslikkus).
Eesmärgiks on, et õpetatavate ainete sisud aitaksid avada inimõiguste olemust ja tähendust, suurendaksid erinevate kultuuride mõistmist ja arendaksid sallivust. Juba varases eas peaksid lapsed õppima sõbrustama ka erinevatest rahvus- või usuvähemusrühmadest pärit õpilastega ja puuetega lastega. Puuetega laste jaoks tuleb luua juurdepääsetavad õppekohad ning vajadusel tagada individuaalne tugi.
Võrdset kohtlemist ei ole võimalik tagada kõigi õpilaste ühesuguse kohtlemisega vaid tuleb luua keskkond, kus tunnistatakse demokraatlikke väärtusi ja inimese õigust olla erinev.
Haridus- ja teadusasutused saavad lisaks panustada võrdse kohtlemise edendamisse läbi uurimis- ja teadustöö uurides ja selgitades välja ebasoodsamas olukorras olevate vähemusrühmade probleeme ja vajadusi ning tutvustades oma uuringute tulemusi laiemale avalikkusele.
