Usk on inimese isiklik asi
Meie seas elab palju usklikke inimesi. Õigupoolest usub ju igaüks ikka midagi või kedagi. Usk on sügavalt isiklik asi. Usk ei mõjuta seda, kuidas inimene oma […]
Meie seas elab palju usklikke inimesi. Õigupoolest usub ju igaüks ikka midagi või kedagi. Usk on sügavalt isiklik asi. Usk ei mõjuta seda, kuidas inimene oma tööga toime tuleb. Seepärast ongi olemas reegel, et usu tõttu ei tohi kedagi töölt kõrvale jätta. See oleks ebavõrdne kohtlemine ehk diskrimineerimine usutunnuse tõttu.
Vaatame, kuidas Ainura endale töö leidis.
Ainura on islamiusuline. Ta soovib saada tööd klienditeenindajana ühes suures poes. Islami usu tava tõttu peab Ainura kodust väljas käies alati rätti kandma. Ka töövestlusele minnes ei tohi Ainura rätti peast ära võtta. Ainura on aga mures. Ta kardab, et tööandjale ei meeldi tema usk. Ainura oleks hädas, kui tööandja ei lubaks tal tööl viibides rätti kanda. Ainura otsustab siiski töövestlusele minna.
Vestlus polegi nii raske. Õnneks tööandja teab, et usk on inimese isiklik asi. Tööandja küsib Ainuralt ainult seda, kas Ainura võib vajaduse korral kanda rätiku peal veel poetöötaja kaitsemütsi. Ainura ütleb, et seda võib ta teha küll. Ainura võetaksegi tööle. Tal on selle üle väga hea meel.
Tõepoolest, usk ei ole seotud tööga. Tööl ei ole tähtis, mis usku keegi on.
